Üldiselt üsna huvitav, on mitmesuguseid asjalikke mõttejuppe, aga ma ei seedi neid vahepealseid haara-rebi-kägista hullujutte. Ilma nendeta oleks ehk isegi viie andnud.
Seda tükki on väga raske hinnata. Kindlasti pole tegu Vangoneni halvima looga; kuid õhku jääb küsimus, ons` see ülepea ilukirjandus? Süzhee ei puudu täielikult, aga näib olevat vaid raamiks (fiktiivse) autori mõtisklustele ome loomingu ja maailmamehhaanika üle. Samas oli tolle õnnetu kesköise peapesija liinis siiski mingi mõte olemas... Kuna hinnet andmata jätta ei saa, annan kolme ära, aga nagu öeldud, ilukirjanduseks on mul seda raske pidada.
