Väga tugev ja hea lugu, mis on kindlasti kirjanduslikult kogumiku üks paremaid. Kas ka ulme? Tegelikult vist siiski mitte... Oli ju "Ristideta haudadeski" kerge kalmuliste motiiv sees. Kui millegi kallal norida, siis lõpp jäi nagu veidi-veidi kahvatuks... St see kummituse teema polnud nagu loo kandev liin või nii, et sellega lõpetada. Aga see on tõesti väike norimine. Käesolev lugu näitab ilmekalt, et Vangonen ei jäänud üheksa aastaga kuidagi kirjanduslikult nõrgemaks või jõuetumaks: pigem on tegu küpse autori teosega, mis on vaba rabedusest ja segastest käikudest. Igatahes oleks mul nüüd väga kahju, kui ilmneks, et kogumik "Ülestõusjad" kujuneks tõepoolest kirjaniku loomingut kokkuvõtvaks raamatuks.
