Hunnik toredaid ja koledaid kirjeldusi ja siis mingi pisike punkt, mis üritas naljakas olla. Arvestades autori võimeid ja suhteliselt omapäratut ideed, ei anna üle kolme.
Selles mõttes tüüpiline Vangonen, et kogu õudus, mis selles jutus esineb, asub peategelase peas. Sündmused, mida peategelane tajub erakordsete ja jubedatena, on tegelikult täitsa tavalised, mida lõpplahendus seekord ka rasvaselt alla kriipsutab. Hõrgutavaks ma seda juttu just ei peaks, pigem on tegu keskpärase looga.
Kartuse, hirmu ja foobia lahkamine ning kõhedustunde arendamine olid head, aga stseen koristajamutiga muutis asja palaganiks. Tolle mutikese ärakoksamine päris lõpus oli vaat` et püstiogar. Ilma mõistliku lõputa ja paraku seetõttu ka kaunis mõttetu lugu.
