Sellel jutul sihuke tüüpiline VV juttude viga, et on hunnik mingit targutamist ja tegevust polegi. No olgu, mõned targutamisjutud isegi annavad mingeid huvitavaid mõtteid, aga sellest jutust eriti küll midagi külge ei jäänud. Õnneks pole ka eemaletõukav, lihtsalt üks tühi jutt.
Tavaliselt mulle eriti ei meeldi niisugused jutud, kus tegevus toimub põhiliselt peategelase peas. Seekord aga ei tekkinud küll mingit tõrget. Kompaktne, köitev, hästi kirja pandud ja veenev lugu. Ärge tehke sõpradele lolle tempe!
Targutamine mind ei seganud, tundub järjekordne ühisjoon Poe`ga olema (muidugi mitte ainult Poe`ga, vaid kogu tolleaegse kirjandusega, aga Poe` looming vabandab minu jaoks mõnevõrra seda tüütuvõitu kommet). Aga kuhugi välja lugu ei jõudnud, hullumaja lõppjaamana on shabloonne ja lahja. Üleüldse ei tundu ulme olema ja põhimõtteliselt peaks kommenteerimata jätma.
