Omaaegse Marduse ühe meeldejäävama teksti ning korduvalt Loomingu künnise ületanud autorilt oleksin mina küll JUUBELInumbrisse midagi asjalikumat oodanud. Selgus, et autor oskab ka "Hirmuööd" ületada.
(jutt aastast 2001)
eesti keeles: antoloogia «Mardus: Juubeliväljaanne» 2001
Veikko Vangonen «Ülestõusjad» 2002
Pealkiri ja sõnum on nõrk.
Vangonen on nii suurelt lati alt läbi jooksnud et ei küüni latti puudutamagi isegi kikivarvukil. Hämmastav, segane sodi, mille põhiuba peitus veel milleski nii lamedas kui ristirüütlite poolt leiutatud Maarjamaa nime ja koonduslaagri vangi Maria vastandamisel. Juurde oli segatud mingi terava sulega nõukogude-aegse propagandisti rooskamisi meenutavad karikatuursed sakslased, kes olid: paksud, sadistlikud, juua täis ja nürimeelsed. Kogu lugu oli nii mõttetu et ei äratanud ühtegi muud mõtet peale "millal see juba läbi saab?". Õnneks oli ta üsna lühike.
Soe soovitus: Vangoneni fännidel tasuks see häbiplekk unustada ja VV loomingut käsitleda ilma sellesinase käkita.