“Laululindude ja madude ballaad” toimub 64 aastat enne "Näljamängude" triloogias kirjutatut, peaosas on härrasrahva seast pärit 18-aastane hilisteismeline/noortäiskasvanud Coriolanus Snow. Snow on orb, elab koos nõbu Tigrise ning vanaema Grandma'am’iga. Snowde perekond on saanud sõdades kõvasti räsida, raamatu alguses ongi neil tõsine probleem kas suudavad makse maksta ning äkki jäävadki kogu minevikuhiilgusest ilma. Järjekordsed mängud on tulemas ning Coriolanus Snow on üks mentoritest, kes saab 12. ringkonda esindava Lucy Gray Baird mentoriks. Kogu selle perioodi ajaks õnnestubki tal veel viimased perekonna varanduseriismed kokku kraapida, et jätta teiste rikaste mentorite kõrval võrdväärne mulje. Edasi hakkab aga lugu keerutama ühes ja teises suunas, Collinsil on varrukast mõned huvitavad käänakud võtta. On ju Snow see isik, kes üle kuuekümne aasta hiljem on Katnissi maailmas mängujuht.
Eks ta kohati selline klassikaline noorema lugeja pala ole - on sõprust, on varast armumist, on konflikte. Mingil määral sikutatakse Coriolanust läbi paksu ja vedela, vahel tuleb deus ex machina mängu. Kokkuvõttes selline “pole paha”, “okei”, “normaalne” raamat. Hetkel on küll olnud juttu vaid sellest raamatust aga kui Collins peaks ka selle raamatuga järjekordset sarja alustama siis minust jääb see ilmselt küll lugemata. Laululindude ning madude raamat laiendab kahtlemata Panemi maailma ning heidab nii mõnegi pilgu näljamängude algusaegadesse. Raamatuna on see selline keskmiselt huvitav tulemus, kui Katnissi triloogia oli üldiselt hoogne ja huvitav siis Coriolanus Snow maailm on rahulikum, vahepeal on ka aktiivsemat osa aga palju on sellist rahulikumat eluveeretamist. Samas on eriti just fännidel huvitav teada president Coriolanus Snow kujunemislugu. Isiklikult ei kahetse kindlasti raamatu lugemist aga vähemalt hetkel ei plaani küll seda endale riiulisse jätta, läks ulmeturule müüki ja leidis uue omaniku.