Eriti esimene kolmandik või natuke enamgi. Siuke tüüpiline Tuhkatriinu värk, taustaks inimeste-haldjate sõja järelkajad. Peategelanna on mitte ainult ema ja venna kaotanud (õde on veel alles), vaid ka ise pihta saanud ning peab ringi käima, plekist mask ühte põske katmas. Seltskonnaelu see igatahes ei soodusta. Siis läheb lapsehoidjaks kuulsast kunstnikust üksikisa juurde, kelle tütar on kah nagu sõjakahjustustest vähe imelik.
Nojah, kusagilt poole pealt läheb tegelikult huvitavamaks, kui elfide ja dwarfide ja inimeste motiivid selgemaks hakkavad minema ning ükski asi pole enam päris see, millena alguses paistis. Mulle tundub, et see maailm on isegi originaalne – ja seda on tänapäeval juba suht raske saavutada. Paraku läheb seni veninud tempo kiireks ja hüplevaks, autorile endale võib ju kõik selge ja põhjendatud olla, aga mulle jäi mõnigi asi pisut lahtiseks. Mitte et ma seda young adult sihtgrupiga lugu nüüd väga hoolega oleksin lugenud, eks ole.
Kirjutada Christine Marie Connolly oskab, seda teadsin ma juba enne. Tõenäoliselt on see romaan isegi parem nii mõnestki eesti keelde tõlgitud noorsooraamatust. Aga võimalikke järgesid ma siiski vist lugema ei hakka.