Kõigepealt keel. Ehe släng, mis sunnib kaasa mõtlema. Aga see on keelekeskkond, milles jutustaja elab, ning selle läbi, kui võõras see lugejale tundub, antakse vihjamisi mõista, kui võõras on 21. sajandi alguse lugejale kogu kirjeldatud maailm. (Kes viitsib, võib meenutuseks mõelda “Clockwork Orange” peale, mille tõlget ma küll näinud ei ole.) Ning samas tekib kummastav efekt. Just see, et jutustaja kasutab slängi, jätab lugejale mulje, et ta on jutustaja usaldusalune, niiöelda oma. Politseile räägitaks seda lugu ju teiste sõnadega, eksole!
Teiseks taust. Saame teada Kuu ja Marsi asustamisest, aga just täpselt nii palju, kui ühel tänavakamba paariteistaastasel liikmel ellujäämiseks teada vaja. Saame teada illegaalsetest teenimisvõimalustest, aga jälle vaid nii napilt, kui hädapärast vaja. Bitrunning, muideks, on sama värk, millest kunagi rääkis Gibsoni “Johnny Mnemonic” (jeebus, mul ei lähe ikka meelest, kui nõme film sellest tehti), ainult tehniliselt märksa lihtsam.
Ja kõige vähemtähtsamana sisu. “Hamletit” olete lugenud? No ei ole väga sarnane, aga sinnapoole. Kättemaks, reetmine, kõik see värk. Lihtsameelsem autor alustaks alltoodud lõigust, antud juhul asub see minu rõõmuks üsna jutu keskel.
My parents were brain Crimers, slick conners who seldom missed their mark. They used me, they taught me, they were wonk, till a ship malfunction deep-spaced them, left them bug-eyed and splattered across the galaxy. That malfunction left my uncle - a penny ante no-brain brute - with zeroes of credits, the command of a thriving fronting casino, and me.
Kõik kokku annab aistitava elamuse. Tõeline kalliskivi, eriliselt nauditav just ootamatu leiuna.