1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
8
4.5
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
25.
2
4.0
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2012)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 10: Juubeliväljaanne» 2012
Ma pole väga suur õuduslugude fänn, aga see tekst oli täiesti korralikult kirja pandud.
Panin siis kolme.
Kõrgemat ei pannud kolmel põhjusel: idee pole suurt väärt (kunstmuinasjutu toomine tänapäevasesse olustikku, a’la kui tegelikult ka…); mulle ei meeldi need rannakalurite lood (ei armasta ei Hinti ega Sergot); tekst on läbi kirjutamata – käsitöö viimistlus on tegemata.Madalamat ei pannud seepärast, et autor selgelt oskab kirjutada – väiksemad tekstiühikud, nagu lõik ja lehekülg, on head ja kohati ka väga head.
Natuke nendest tehnilistest (minu arvates) muutmist vajavatest asjadest, mida ma soovitaks, juhul kui ma oleks toimetaja ja mul tuleks anda autorile tagasisidet – soovitust, mida muuta enne avaldamist. Toimetaja ma ei ole.
Hoolega üle käia ajad ja tegelaste vanused. Jutt algab „vana Veljoga”, hiljem selgub, et Veljo on põhilisest jutustajast 15 aastat vanem, lõpupoole tundub kahe minajutustaja suhe olevat taas nagu vanamehe ja „nolgi” suhe... Ligikaudu sama vanade meeste jaoks ei saa Veljo oma juttu põhilisele (kohalike hulka kuuluvale) minategelasele rääkida – lugu oleks ammu teada ja kuuldud eri variantides. Oluline tegevus pidi olema enne sõda (teha skeem, kes oli kui vana, mis aastal keegi sündis, suri – kuidas kõik see jõudis tänapäeva)... Siis on veel Virve, tema ema ja keegi Leida. Lühikese jutu jaoks on liiga palju tegelasi – ei keskenduta eriti kellelegi ja nad tikuvad kokku sulama. Kaaluda Virve surma toomist näiteks kuuekümnendatesse – siis saaks „vana Veljo” omada oma mälestusi, mitte ümber jutustada võõraid.
Praegu on kogu jutt neutraalse heietusena antud. Jutus on kaks minajutustajat, kes vahendavad kolmandate isikut ja ebaisikulise küla jutte, Ühe keskse jutustaja korral – ja jutt peaks sisaldama jutustaja enda (äärmuslikku) emotsiooni või selle varjamist – oleks võimalik tekitada emotsionaalne kõrgpunkt. Kahe jutustaja säilitamisel peaksid neil kahel olema erinevad hoiakud millegi jutus olulise suhtes.
Virve detailid – kui ta oli oma ema tütar, siis ei saanud ta olla merest maaelu vaatama tulnud näkk – ikka see imikust kasvamine ja muu taoline – kui tütar ei olnud päris oma, siis pidi ema peast segi minekuks mõni lisapõhjus olema. See küsimustering on lahendatav selgitava lõigu või paari lisamisega. See voodist läbi käinud poiss – jäi mulje, nagu ta oleks nuga saanud kohe järgmisel hommikul, millega ei sobi küla vahel kelkimise lause…
Taolisi detailide lisamise või täpsustamise vajadusi on päris palju.
Põhiline probleem on selles, et jutt ei moodusta tervikut – jääb mulje nagu oleks tegemist valmiva romaani katkendiga, mis ümbertöötamata kujul kogumikus avaldamist on leidnud. Kompositsioon on lombakas – või õigemini puudub.
Lühikese jutu kompositsiooni jaoks võiks uurida Erni Krusteni „Rio Grandet” (Tuglase novelliauhind 1984). Seal on samamoodi – vana mehe jutt õudsest asjast ammusel ajal, eksisteerib raamjutustus, tegevuspaik rannamerel … Ainult üks oluline erinevus, nimelt lugejas tekib empaatia ja emotsioon! Ja veel milline! Küsimus on ainult selles, kuidas ta seda teeb…
Ulme või mitteulme ei ole siinkohal üldse olulised.
Aga sõnaseadmise oskus on autoril meeldivalt olemas.
Aga siiski, ilmselt on tegemist selle Täheaja ühe parema looga.
