1.
8
3.875
1.
16
3.688
2.
19
3.684
3.
8
4.125
4.
3
3.0
5.
2
2.5
1.
1
4.0
2.
4
3.0
3.
6
4.167
4.
3
3.667
5.
11
4.636
6.
11
2.909
7.
5
3.8
8.
8
3.875
9.
7
4.429
10.
8
3.5
11.
1
3.0
12.
7
4.0
13.
7
4.143
14.
8
4.25
15.
3
3.0
16.
9
3.444
17.
5
3.8
18.
4
3.75
20.
3
3.667
21.
2
2.5
23.
5
3.8
1.
6
4.333
2.
4
4.25
(jutt aastast 2005)
eesti keeles: antoloogia «Õudne Eesti: Valimik eesti õudusjutte» 2005
Kristjan Sander «Õhtu rannal» 2012
Laias laastus jagunevad antoloogiad kaheks: originaallugude kogumikud ja sellised, mis koondavad juba varem ilmunud tekste. «Õudne Eesti» oli hübriidantoloogia, mis pole ju midagi uut, kuid küsimusi tekitas, et miks just neilt autoritelt telliti uued lood. Iseäranis kerkis see küsimus muidugi Kristjan Sanderi puhul, kes polnud varasemalt erilise õuduslembusega silma paistnud. Jah, õõvatekste oli ilmunud, aga kui ütled «Õudne Eesti», siis Kristjan Sander pole küll see autor, kes esimese paarikümne nime seas meelde tuleks.
Jutu peategelasel on surmatõbi ning kauaks tal enam päevi pole. Kus häda kõige suurem, seal... noh, et soovitatakse kohta, kust saaks abi...
Nagu öeldud, ilmus jutt esmakordselt antoloogias «Õudne Eesti» ning eks esmatrüki koht annab ka aimu, et midagi müstilist peab juhtuma ja kröömike õõva oleks ka teretulnud.
On müstikat ja on õõva, aga vaat põnevust ei ole. Ei ole ka midagi eriti originaalset: jutu idee on ilmselt sadu kordi läbi mängitud ja kindlasti on ka Kristjan Sander mõnda sedalaadi teksti lugenud, suure lugemusega nagu ta on.
Ei, ma pole taoline turakas, kes nõuab igalt jutult uut ideed. Kuid mingi uus jõnks võiks ju olla, mis annaks õigustuse, et miks oli vaja taaskord esitada taolist küllaltki kulunud skeemi!? Kuna mingit jõnksu või uut tõlgendust polnud, siis tulebki hindeks neli – tehniliselt veatu, kuid ettearvatav ja seeläbi pisut tüütu lugeda.
Väga ehedad on Tartu Supilinna kirjeldused ning mulle tundus lugedes korduvalt, et see osa läks ka autorile kõige enam korda. Jah, Supilinna kirjeldus võib olla ka see, mille pärast seda juttu kunagi aastate pärast meelde tuletakse. Aga kas ulmejutu jaoks sellest pisut väheks ei jää?
