Kasutajainfo

Kristjan Sander

8.12.1977-

  • Eesti

Teosed

· Kristjan Sander ·

Veel pole õhtu

(jutt aastast 2002)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed»
antoloogia «Fantastika» 2004

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
6
6
1
0
Keskmine hinne
3.688
Arvustused (16)

Strugackite "Ajastu ahistavate asjade" ja "Inetute luikede" kõrvad loperdavad selle teksti kulisse tagant ikka väga võimsalt. See pole etteheide ega kiitus, vaid lihtsalt tõdemus. Siiski - kohati hakkas see tõdemus teksti iseolemist segama, tahtmatult tuli paralleele tõmmata ja võrrelda. Strugackid on muidugi kiiremad, veenvamad, täpsemad. Nad ütleks paari valitud lausega selle, mille kaardistamiseks Sanderil kulub terveid lõike. Samas on Strugackite üldine meetod enamvähem hästi ära tabatud. Ütleme nii, et sellest lühiromaanist on raske vaimustada, küll aga võib kiita autori sihikindlust oma plaanide toestamisel. See on sedasorti lugu, milles konkreetne intriig polegi nii tähtis... ja sellest on üksjagu kahjugi, et lõpus kõik õhku heljuma jääb. Staatikat (uimerdamist) ja ebamäärasust saab vahest siiski liiast. Kui see jälle on aga olnud eesmärk omaette, siis jah, miks mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Natuke liiga igav, kuidagi punnitatud ja pliiatsist väljaimetud. Nii mõneski kohas tekkis tunne "ma olen midagi sarnast varem kuskil juba lugenud". Koondhinnang: keskpärane.
Teksti loeti eesti keeles

Olen juba mitmest kohast lugenud, et selles kogumikus annavad eesti autorite tekstid tõlkekirjandusele silmad ette. Ega ikka ei anna küll. Märt Lauri oma -- võibolla!

Sanderi jutu põhiline viga seisneb igavuses ja jubedas keelekasutuses. Jutt hakkab juba alguses lohisema kõiksugu ülevõimendatud militaristlike ja pool-poliitiliste teemadega, mis ei taha lõpuks tervikusse kuidagi sobida. Ideed on väga halvasti lahti kirjutatud ja rahuldavat lõppu pole ollagi. Viitsisin selle jama läbi lugeda ainult selle pärast, et autor valdas õige pisut seda huvi ülevalhoidmise kunsti. Aga siiski mitte piisavalt, sest juba loo alguses lasin silmadega tüütutest heietustest üle ja keerasin järgmise lehekülje.

Teine häda on kirjutamise endaga. Mingi stiilipuhtus on olemas, aga see stiil on tuim ja... igav -- see on õige sõna! Kõige rohkem häiris see, et autor ei viitsi oma tekstiga tööd teha. Sõnakordusi pole viitsitud isegi sünonüümidega asendada, et tekst ladusamana tunduks. Kolmandik lauseid on nii kohmakad, et kohati on lausa ebameeldiv lugeda. Ühtlasi on see ka kivi toimeteja kapsaaeda, kuid peamiselt on autor ikka ise süüdi. Halb on juba üksnes see, kui eesti keeles kasutatakse järjepidevalt enneminevikku, mis kõlab a´la "polnud olnud" ja "ei olnud tahtnud" ja seda lõik lõigu järel. Ma saan aru, et enneminevik on me keeles olemas, aga paraku mitte nii laialt kasutatav nagu inglise keeles. Ka tõlgete puhul piirdutakse enamasti lihtminevikuga, va juhul, kui kaks erinevat minevikku esineb ühes lauses. Terved lõigud enneminevikus meenutab vaid halba tõlget. Tegelikult ajab lihtminevikuga kenasti läbi, kui seda pikalt tegema peab.

Miks ma nii karm olen? Väga lihtne: lugu on pikk ja ma raiskasin hea elamuse lootuses terve tunni, teiseks, see on ilmunud paberil. Kui Algernonis võib veel mõne asja kohal silma kinni pigistada, siis raamatu puhul ma seda ei tee. Selle eest käisin ma raha välja ja seega ootan kvaliteeti. Ja kolmandaks, Sander on kuulus oma halastamatu kriitika poolest, pluss see, et ta on kirjutanud väga õpetliku loo kirjanike-hakatistele, kuidas kirjutada head ulmet. Kõik see kokku loob mulje, et mees teab mis teeb ja teeb seda märkimisväärselt paremini. Vähemalt selline mulje ja ootus on mul aja jooksul tekkinud. Paraku pean nüüd tõdema, et Sander näol on tegemist lihtsalt tühi-kargajaga.

Midagi positiivset ka siia otsa: Meeldis stseen võitlusest aknaraamiga.

Teksti loeti eesti keeles

Kui möönda,et autor on just kavatsenudki Strugatskite klooni valmis treida, siis tulemus on ju igati tasemel. Üldse mitte kõige halvem tekst, mida võiks kirjutada...
Teksti loeti eesti keeles

Polnud viga, kuid lõpp, nagu alati K.Sanderi tekstide puhul (puht subjektiivne arvamus), vajus ära. Ilmselt see ongi "see aleksanderlik" stiil, mille eest lp. noor-kirjanikku kiidetud.
Meeldis, et jutt püsis ühes tükis ja lugemisele raskusi ei tekitanud. Tegelasi oldi suure hoolega joonistatud, eriti kõrvaltegelast Odessat (kuid peategelane näis unustatud).
Ei meeldi mulle autori soov jätta "asju" lahtiseks, kuidagi tobedalt lahtiseks. Mitte nagu vene suurmeistrid, vaid kuidagi omavoliliselt -- ilma lugejale mõtlemata. Ja lause: "Veel pole õhtu" ei ütle ka midagi. On selles teatav lootusnoot? Või on see lihtsalt kellegi kapteni punktlause?
Tunnistan, et kui Sisu oli, siis mina sellele pihta ei saanud. Jutt klassifitseerub "ühe mehe jutustuste" alla. Põhjus miks nelja panen, seisneb ilmselt selles, et autor oskab huvitavalt kirjutada ja isegi kui sees mõni ebaloogilisus, on tekst siiski usutav.
Neli ja miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Teeme lühidalt, lugu meeldis ... ja ei meeldinud. Esimene pool oli köitev, nii et minust mitte olenevatel põhjustel tekkinud lugemispausi täitis kibelus edasi lugema pääseda. Loo finaal aga selline, mis hävitas igasuguse huvi. Tuli liiga järsku ja pööras liialt ära ja kogu lugu murdus iseenda raskuse all pooleks. Ütleme nii, et kui Märt Lauri loole taban end veel tagasi mõtlemast, siis "Veel pole õhtu" puhul on automaatseks reaktsiooniks ühemõtteline "Päh!". Samas, neljast madalamat hinnet ei taha ka antud juhul panna.

On näha, et tekstiga on vaeva nähtud (kui lõpuosa välja arvata), teostus jätab siiski mõnevõrra rabeda mulje. Lisaks kangastub üle lause ilmne eeskuju, Strugatskite "Väljasõit rohelisse".

KS esindab koos Veskimehega eesti ulme tehnitsistlikut poolust. Mis aga paistab iga laekunud jutuga üha selgemaks saavat, on asjaolu, et KS-il puudub seejuures absoluutselt oma nägu. Praktiliselt iga tema teos on kellegi jäljendus või hommage. Ja karta on, et erinevalt teistest puudujääkidest, mis autoril olla võivad, on oma näo puudumist kõige raskem millegagi varjata/kompenseerida.

P.S. Muide, mis isevärki maailmas (ja maal) see lugu üldse toimus? Mingi sotsialismi poole tagasi pöördunud NLiit?

Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Tee või tina, aga mitte ei tule meelde millest see jutt käis. Lugesin kogumikku "Sädelevad uksed" umbes kuu aega tagasi, ning teised jutud on kõik ilusti meeles. Sellest jutust mäletan ma ainult ähmaselt tõika, et ma teda lugesin. Lugesin ka kõik ülalolevad arvustused põhjalikult läbi aga ikka ei suuda meenutada. Ju siis pole midagi meenutada. Kui midagi meelde tuleb, siis korrigeerin arvustust.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigele, mis ülalpool juba öeldud, lisan ainult ühe asja - kohati pidin mõnda lõiku paar-kolm korda üle lugema, kuna tekkis kahtlus, et peategelane on ootamatult keset juttu vahetunud. Võib-olla on see minu isiklik probleem eesti keelest arusaamisel.

Täiendus aastal 2005: lugesin juttu uuesti ja leian et pean hinde kolmelt neljale tõstma. Igati mõnus oli lugeda seda Strugatskite laadis teksti ja ilmselt on ka minu eesti keelest arusaamine vahepealsete aastatega paranenud, sest mingit segadust peategelase osas ma seekord ei tajunud.

Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu. Meeldis, meeldis, meeldis ja siis selline lõpp. Vähe jabur või mis? Ja midagi jäi puudu. Ma ei räägi nüüd loo mõttest, see polegi nii oluline, vaid liigsest kiirustamisest. Enamus lugu oli küll veidi veniv, kuid siiski huvitav ja siis läheb jaburaks. Ei sobinud see lõpp sellele loole. Paha, paha, rikkus ilusa asja ära.
Teksti loeti eesti keeles

Loo õhustik oli lummav ja lubav, aga sarnaselt paljude teiste arvamusega leian, et lõpp rikkus kõik ära. Tulin siia baasi lootuses, et mõni targem lugeja on teinud ehk kokkuvõtte, et mis siis ikkagi toimus ja milles point oli, aga kõik sõnavõtjad on väga üldsõnalised. Vahest polegi keegi sellest aru saanud või polegi lool mõtet, ideed, eesmärki. Mine võta kinni. Aga ilma mõtteta lugu polegi nagu lugu, või?

Mis stiili puutub, siis arvan, et abiks oleks olnud, kui autor kirjutanuks loo läbi minategelase – vähem segadusse ajavaid üleminekuid.

Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt uimane ja ilma igasuguse kaasaelamiseta teostatud segane jutt, mille sisu moodustab mingi kummalise mehikese Rai (või oli hoopis Gai, enam ei mäletagi, suurt vahet pole niikuinii) ringiloivamine miskis linnakeses. Rai või Gai ei saa suurt midagi aru mis ümberringi toimub, aga sest pole suuremat lugu sest ka lugeja ei saa midagi aru. Ega sest suurt katki olegi midagi, sest midagi väga olulist polegi aru saada, jutu uba ja idee peituvadki rõhutatult slaavilikus maailmas, tegelastes ja situatsioonides. Eelpool viidatud "Ajastu ahistavate asjade" ja "Inetute luikede" püüdlikusse kopeerimisse ei oska ma kuidagi eriliselt suhtuda, sest pole neid nimetatud teoseid lugenud. Aga nii palju kui ma neid Strugatskeid lugenud olen, see siin meenutas küll tunduvalt just noidsamu vennikesi.

Niisiis, suuresti ilma erilise esiletoomist vääriva sisuta jutt. Ränk viga on lugeda seda enne magamaminekut, sest viimased 20 lk. läks mul umbes pool energiast ja tähelepanelikkusest vääramatu jõuga kinnivajuvate silmade lahtihoidmiseks. Võib-olla ka kolmveerand. Niivõrd hüpnootiliselt uinutav oli see segane töllerdamine miskis linnakeses, mingi jabur akendest sissevalguv pimedus ja lollakate nimedega tegelaste omavaheline jaburdamine, et seda jutustust võiks arvatavasti kasutada Uneinstituudis unetuse raviks. Iseenesest polnud paha lugeda, monotoonne hüpnootiline jutt ketras vaikselt omasoodu ja midagi kuskil krigisema ei hakanud, aga äkki oleks siin mõned teravad, üllatuma või ahhetama panevad kohad olema pidanud siiski.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: