Antud kirjatüki ainuke väärtus seisneb ühe teadusliku hüpoteesi põhjalikus valgustamises. Isegi nii põhjalikus, et autor pole paljuks pidanud loo lõppu lisada tosin lehekülge valemeid ja nende lahtikirjutatud selgitusi. Ma ei oska nüüd öelda, kas raamatu kirjutamise ajal oli sel hüpoteesil ka palju poolehoidjaid, ent praeguseks ajaks, tundub mulle, on tegu ajaloo prügikasti täitematerjaliga. Ja ma ei räägi muidugi loo sisust, selle kirjapaneku viis ei kannata üldse kriitikat.
Tulevik. Inimkond suudab regulaarselt lennata Päikesesüsteemi piirides. Üks astronoom saab teada, et on surmavalt haige ja elada on jäänud mõned kuud. Kuna ta on üpris tähtsusetu töötaja, siis teda ravida ei ole otstarbekas -- seda saavad endale lubada vaid tõelised suurnimed. Uudise teada saanud, otsustab ta allesjäänud ajaga endale tööalaselt nime teha, mis tähendaks automaatselt ka ravisaamist ja ellujäämist. Selleks valib ta maavälise elu otsimise -- ja ennäe imet! -- leiabki!! Ja veel Päikesesüsteemist! Ja veel piisavalt arenenu, et nendega raadio teel suhelda! Camoon...