See on kõik ainult taustaks. Loo sisu keskendub ühele muusikastiilile ja see pole sugugi bluus, nagu pealkirjast võiks arvata, oh ei...Selleks on jazz, kõige võikam asi üldse. Omades loomupärast vastikust jazzi vastu ei saanud ma muidugi seda lugu täiel rinnal nautida, sest ega siin peale jazzi suurt muud polnudki. Lugeja lüüakse oimetuks 1948. ja varasema bepopi ja jazzi kuulsate esinejate, orkestrite, plaatide ja ainult jazzile omaste nõksude üleslugemisega. Lühidalt räägib lugu kuidas noodsamad tulnukad korraldavad miskeid lõbureise Päikesesüsteemi piires ja kaugemalgi, umbes nagu võiks ette kujutada miskit lustireisi kuskil Kariibi meres suure luksuslaeva pardal. No ja neile kalmaarkonnadele meeldib ka kangesti jazz ja nad palkavad oma kosmoselõbureisidele neegerjazzimehi bändiks. Lugu ongi ühe taolise neegermuusikandi pajatus sellisest reisist, maitsestatuna ülekogustes jazzijutuga sinna juurde. Tulnukad pole just pahatahtlikud, heasoovlikud aga samuti mitte, või siis et tohutu erinevuse tõttu on arusaamine üksteisest lihtsalt võimatu.
Lugu iseenesest polnud paha, lihtsalt arvustaja jaoks on jazzist vähem ükskõiksemaks jätvaid teemasid suhteliselt piiratud arv.