Esimene omadussõna, mis seda raamatut iseloomustab on LAPSIK. Mitte see, et tekst on suunatud teismelistele (hea lastekirjandus ei pruugi üldse lapsik olla ja enamasti ei ole ka) vaid see, et lugu on pealiskaudne, nämmutav, ilma karmi eheduseta. See lugu ei haara mind kaasa, kuna ei suuda tekitada ja hoida pinget. Pealiskaudsuse eredaim väljendus on maakaart, mis raamatu alguses on ära toodud. Mulle väga meeldivad raamatutes igasugu lisad, eriti kaardid, kuid see kaart tegi nõutuks. Vähese fantaasiaga, piirid justkui joonlauaga tõmmatud (meenutades Aafrikat või USA-d), kuningriikide nimedeks vaimuvaegusest pandud vääriskivide nimed (kusjuures ei mingit viidet, miks vääriskivid, miks just need vääriskivid; vääriskivide fetišit selles maailmas küll tuvastada ei suutnud; järeldasin, et on Smaragdi, Pärli, Teemandi jms. kuningriigid lihtsalt seetõttu, et Anne Robillardi enda parimad sõbrad on vääriskivid). Raamatus on uskumatult palju vasturääkivusi, uskumatuid kokkusattumusi ning loogikalapsusi ja kõik see muudab selle maailma (Enkadiev) mulle mitteusutavaks. Ja fantaasiateos, mis ei mõju usutavalt on .....Kõige suurem tobedus oli lohede (miks neid lohedeks nimetati kui nad lennuvõimelised ei olnud?) vastu võitlemine aukude kaevamise teel????????? Kõlab nagu lasteaialapse mõttevälgatus. Kogu see Enkidiev on nii umbes Eesti suurune, ja siis oli plaan kaevata kogu mereäär ja lisaks veel kohati riikide vahelised piirid ka täis kolmes reas aukusid, mis pidid olema vähemalt 3-4 meetrit sügavad?????? Pärast tuleb aga välja et Zenoris mere ääres, kus lahing toimus, kaevati vaid mõnikümmend auku (iga rüütel valvas 5 auku!). Ja kõik lohed ronisid sinna sisse. Nad võisid maabuda ükskõik kus Eesti-suurusel maa-alal, aga nad valisid täpselt selle 30-meetrise lõigu, kuhu augud olid kaevatud. VAU !!!!!!
