Õigluse huvides tuleb siiski nimetada lugusid, mis loo moodi ja mõned päris kenad. Selle pjedestaali tipus on Alan Moore´i "The Courtyard". Siin on peategelane undercover FBI agent, kes peab välja selgitama 15 rituaalmõrva tagamaad. Lugu on tõeline Mythose namedropping. Agent elab varjunime all Red Hooki rajoonis. Mängib bänd nimega Ulthar Cats. Esinemiskohaks Club Zothique. Soojendusbänd on The Yellow Sign. Ühe loo nimi on "Leng", teise oma "Zann Variations" jne. Agent kuuleb, et üks narkodiiler müüb aklot. Narko pole selles rajoonis uudisasi, aklo aga küll. Et agent pole lugenud Arthur Macheni "The White People´it" ega Lovecrafti jutte, siis jääb talle ekslik arvamus, et aklo on samuti narkots. Traditsiooniline ja tugev õudusjutt.
Brian Lumley jutus "The Night Sea-Maid Wenr Down" hargnevad sündmused naftapuurimisplatvormil. Puudis toovad üles viieharulisi tähti, mis tekitavad ühes platvormi töötajas ebausklikku hirmu. Hirmunud poolakasse suhtutakse aga kui vaimuhaigesse. Ja kui siis naftapuurid lähevad üha sügavamale, aga teatavasti magavad merede põhjas olevused, kes ootavad oma aega, siis... Lumley jutt on meeldiv ainult ülejäänud saasta kontekstis, muidu selline tavaline.
Meeldejääv on veel Simon Whitechapeli "Walburgischnactmusik", mis on tegelikult üsna segane, aga parajalt perversne. Peategelast huvitab Natsi-Saksamaaga seonduvad meditsiinilised eksperimendid ja fotod koonduslaagrite laibakuhilatest. Juhtum tõsisest seksuaalsest väärastumisest.
Mõned lood on veel enam-vähem (Robert M. Price´i "A Thosand Young" ja J.G. Ballardi "Prisoner of the Cral Deep"), aga kõik ülejäänud sulanduvad üheks küündimatuks juraks. Nende hulka tuleb lugeda ka üks kahest koomiksist (mitte "Call of Cthulhu", vaid see teine) ja 3 artiklit.
P.S. Isikule, kes mulle raamatu lugeda andis: Ära paku mulle enam oma eksperimentaalkirjandust. Ma võin ka ilma neid lugemata kinnitada, et mulle on väga vastumeelsed tekstid, millel puudub igasugune sisu.