Thursday Nexti sarja neljas raamat. Eelmise raamatu tegevuse vahele mahub umbes kaks aastat. Thursday saabub oma kaheaastase poja Fridayga raamatumaailmast tagasi paralleelreaalsesse Swindonisse Inglismaal. Tal on väljamõeldud maailmast kõrini ja ta on kindlalt otsustanud oma mees Landon tagasi saada. Teda saadab Taani prints Hamlet, kes soovib oma ekskursioonil reaalsesse maailma teada saada, mida inimesed temast arvavad.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.
Ennast ema juurde sisse seades leiab Thursday, et majas resideeruvad veel Emma Hamilton ja Otto von Bismarck. Segadust külvavad ringisibavad dodod ja kohalik poliitiline maastik on ärevust täis. Võimumänge võimu haaramiseks mängib peaminister Yorrick Kaine, ärakaranud raamatutegelane. Ajarändurist isa kaudu saab Thursday teada, et kui Kaine oma eesmärgi saavutab, ootab kõiki ees III maailmasõda ja lõplik hukk. Ainus viis seda ära hoida on võita kesise Swindon Malletsi meeskonnaga kroketi superfinaal.
Oma panuse sellesse virvarri annavad veel Goliath Corporation, 16. sajandist tulnud munga ettekuulutus, salamõrtsukad, ametlikud jälitajad, kadunud Shakespeare’i kloonid, korratused raamatumaailmas ja uus seadus, mis keelab ära kõik taanipärase ja saadab tuleriidale viimsegi taani autori teose.
Seekord siis, nagu pealkirigi ütleb, rohkem Shakespeare’i radadel, kuigi maailmaklassika viiteid on vähem kui varemalt. Aga raamat on üks jabur-lõbus pillerkaar, kus autor mõnuga kaardipakki segab ja lõpuks kõik liinid rahuldavalt kokku sõlmib. Tegelikult ju midagi monumentaalset ei toimu, aga lust on seda tohuvapohu lugeda, sest tundub, et ka kirjanikul oli lõbus seda kirjutada.
Fforde pole just kõige lihtsam lugemine, aga mäng väärib küünlaid, sest kui ta stiili ja huumoriga ära harjuda, muutub ta iga raamatuga kuidagi omasemaks ja lahedamaks.