Ulmekirjanduse BAAS - Stanisław Lem

Arvustused (6)

9.01.1998, kell 01:18

Ainuke Stanislaw Lemi romaan, mille ma poola keeles läbi olen lugenud. Teisi pole lihtsalt originaalis (seni!) kätte saanud. Romaani pealkiri on ""Alistamatu"" ning see on kosmoselaeva nimi, sestap ka topeltjutumärgid. Ma nimelt vihkan seda moodsat eesti keelt, mis jutumärke ignoreerib. Raamat on võrdväärne kompanjon romaanidele "Solaris" ja "Edem", kuigi on mingitel põhjustel vähem populaarne. Ka siin on esitatud võimalik tsivilisatsiooni tüüp: antud juhul siis täisküberneetiline. Isegi küberkärbsed on olemas, kuigi vajadust nende järgi kübertsivilisatsioonil ju pole. Kui romaanis "Solaris" mingi teineteise mõistmine siiski aset leidis ja romaanis "Edem" seda aga ei toimunud, siis romaanis ""Alistamatu"" on läbilahatud pigem see vaenuliku tsivilisatsiooni moment. Pigem seetõttu, et Lemi puhul ei või kunagi päris kindel olla, mida autor konkreetselt mõtles... ta oma tasemelt meist surelikest sedapalju kõrgemal. Soovitan tõesti lugeda, praegu küll vene või inglise keeles... aga ehk on ta ka kunagi eesti keeles olemas. Kes originaali lugeda tahab peab selle RVLiga Tallinnast Teaduste Akadeemia Raamatukogust välja küsima. Seal on.

Teksti loeti poola keeles

Tundmatu Arvustaja

13.01.1998, kell 05:57

Nõustun täielikult Jüraka: ""Alistamatu"" on võrratu lugu, mis teenimatult vähe tähelepanu on leidnud. Selle loo kohta võin ütelda, et olin lugedes sillas. Kõrgeima prooviga Lem oma eht lemmilikus kordumatus säras. Lugu kuulub klassikalises stiilis välja peetud kosmoseseikluste hulka. Kuskil kaugel planeedil maandub viimasepeal supertehnikat täistuubitud kosmoselaev "Alistamatu". Planeet on pisut veider: elu on mandritelt täielikult kadunud ja säilinud vaid meres. Ka oleks nagu tehniliselt kõrgeltarenenud tsivilisatsiooni jälgi... Ning siis rünnatakse maalaste ekspeditsiooni... Lem on küberneetika teemadel varemgi fantaseerinud. Sedapuhku esitab autor küsimuse: kuidas kulgeks iseorganiseeruvate ja ennast taastootvate tehnilise iseloomuga süsteemide evolutsiooniline areng hästi pika aja jooksul? Milline oleks tehniliselt täiuslik relv kõrgtehnoloogia vastu? Tähelepanuväärne on, et sama teemat ("surnud" evolutsioon) arendab pan Stanislaw vähealt ühes jutus veel. Ning pakub välja sama tulemuse. ""Alistamatu"" haakub pisut Lemi "Summa technologiae" (sai vist õieti?) nimelise arengufilosoofilise teosega. Kui keegi nüüd oigas: "jälle üks lohisev ja igav vilushuuhviline üllitis!" siis pole paanikaks põhjust. Madistamist on loos kuhjaga. Soovitan soojalt.

Teksti loeti vene keeles

Olev Toom

20.03.1998, kell 17:13

Eelkirjutajad on juba tarvilikud asjad ära öelnud. ... ehk on see üks sihuke kaval raamat, mis ka seljaaju-lugemist otsivale inimesele kätte jääb ning tema lõksu meelitab... Minu arvates parem kui "Solaris" ja/või "Eeden".

Teksti loeti vene keeles

Valentin Abramov

1.05.2001, kell 20:35

"Alistamatu" on mul ilmselt Lemi lemmikromaan, igatahes olen seda üle lugenud märksa rohkem kui teisi ja alati nautinud seda romaani. See on järjekordne kirjeldus kontakti katsest ja kontaktiga seotud probleemidest. Just nimelt katsest, sest kontakti ei toimugi - teine pool on tehnilise evolutsiooni vili (seega polegi elus), teineteisest arusaamisele ei jõuta lähedalegi. Väga hea romaan mida kindlasti tasub lugeda.

Teksti loeti vene keeles

Avo Nappo

4.09.2004, kell 20:37

Võimalik et ma olen.. mismoodi Raul kunagi ytlkeski "Resnicku rämpslugudest ära rikutud maitsega" vms, aga antud romaanile viit panema minu käsi ei tõuse. Idee (evolutsioonilisel moel tekkinud kyberneetiline sylemorganism) eest viis, nõrgukese planetaarseikluse vormis teostuse eest kolm, kokku neli.

Teksti loeti vene keeles

Joel Jans

12.05.2015, kell 18:17

Üks ulme põnevamaid teemasid on minu arvates seotud kohtumisega tundmatuga ja võõraste arusaamatute rasside kirjeldamises on Lem ületamatu. Ka antud teoses on ta loonud pööraselt veidra ja üsnagi negatiivse pildi ühest inimkonna kohtumisest millegagi mida nad ei suuda mõista. Lemi tegelastele (ja üleüldiselt ka inimkonnale) omaselt püütakse kummalist nähtust suruda teadlaste poolt teooriatesse ning alistada seda pommide ning antimateeriaga, kuid soovitud lahendust ei tule. Lõpuks vannuvad alla ka kõige võimsamad tankid ning ka teooriad hakkavad lagunema ja kaheldavaks muutuma.

Ka ülesehituselt väga hea jutt, mis algab ulja pääste- ja uurimisretkena ning muutub aegamööda peaaegu õudusjutuks ja seejärel märulirohkeks põnevikuks. Lemi teosed on aegadega omandanud enda stiililt huvitava anakronistliku hard-sf mõõtme. Kiirendustelt, jõududelt jms numbritelt on temapuhul tegemist pedantselt täpsete tekstidega aga samas mõjuvad kõik ta seadmed tehniliste anakronismidena (perfolintidega programeerimised jms). Vähemalt mulle pakub selline vastuolu suurt lõbu ning annab tekstile iseäraliku laheda õhustiku. Tegemist on justkui teise reaalsusega, kus maal ei arenenud kunagi võimast mikroelekrtoonika tööstust ja pigem hakkasid valitsevad diktaatorlikud impeeriumid paiskama õhku üha jämedamaid tuumareaktoreid (paraleelmaailm mis sarnane "Mees kõrges lossis" kirjeldatuga).

Teksti loeti inglise keeles

Stanisław Lem

12.09.1921–27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanisław Lem ·

Lisavahendid:

Stanisław Lem

12.09.1921–27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanisław Lem ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: