Pan Stanislawi üheks peamiseks ampluaaks on Automaadi (roboti) ja selle Looja (selle loo kontekstis Inimese) suhe. Seda teemat on Lem näperdanud õige mitmest ja mitmest asendist, hetkel pakub talle huvijärgmine probleem: "Kas saab Loodu, st juba oma olemuselt piiratud subjekt, teadvustada, tunnetada iseennast täielikult?"
Kusagil, ühes riigis, loob Kuningas hävitusvahendi. Sellest lugedes meenusid mulle "Navigaator Pirxi" alguskaadrid. Tekib visioon üliautomatiseeritud, superkõrgtehnoloogilisel tipptasemel montaazhiliinist, mida mööda libiseb Keegi. Ta ei tea veel, kes ta on. Ta ei tea veel, MILLEKS. Veel ei tea.
Ja siis järgneb kirjeldus ... Keskaegsest õukonnast. Keegi leiab ennast imeilusa daami kujul. Ta liigub. Naeratab. Teab ja toimib. Ja on oma sisimas sisemuses ilma igasuguse paanikata teadmatuses. Kuningas vaatab Teda kummalisel pilgul. Vaatab ilma iharuseta ja ilma halastuseta. Huviga ja hoolimatult. Täiuslikud silmad ja õlad, rinnad ja talje... MASK Mask, mis peidab Täiuslikku Tapjat. Tapjat, mis peab tapma nii, et kõik teaksid, ja mitte keegi ei saa öelda... Jälitama ja piinama nii, et mitte keegi ei saaks süüdistada halastamatuses... Täiuslik kättemaks.
Samas, sellel voogaval Ballil kohtab Keegi Teda. Oma olemise põhjust ja eesmärki. Kohtab ja armub Temasse piiritult ja meeletu kire kõikehävitava jõuga. Kuidas saakski see olla teisiti? On ju see Looja tahe. Nõnda hurmubki See, kes peab kaduma, et rõõmustada Tema Majesteedi südant, jäägitult Sellest, Mis peab ta kaotama. Tohutu jõuga tõmbuvad kaks armunut teineteise poole ja siis LANGEB MASK
Mis edasi? Lugege ise!
"... Kolmandal päeval tuli Päike välja."