Lugu, nagu Lemil kombeks, algab kaugelt ja kaarega pihta. Tükk aega kirljeldatakse Tichy seiklusi Shveitsis, kuni jõutakse viimaks asja tuumani.
Nimelt kohtab Tichy rongis üht väärikat härrasmeest, kes loeb tema reisimärkmeid ja kritseldab nende servadele ... paragrahve!. Osutub, et vana kosmosehulgus on oma ekslemistel rikkunud suuremat osa kosmosealasest seadusandlusestest! 8-]]] Kuid SEE pole veel kaugeltki kõik! Auväärt dzhentelmen osutub mitte kosmosepolitsei esindajaks, vaid hoopistükis diplomaat, kuid mitte lihtlabane maapealne välimiste asjade spetsialist, vaid hoopistükis ametimees, kelle tegevusfäär algab paar parsekit atmosfääri ülapiirist ja asub hulk aastaid ... tulevikus!. Ja-jaa, täpselt nii!
Ometigi pole tegemist rändudega ajas. Oh ei, väärikad ametnikud asuvad ilusti Maal, ega kavatse kuhugi mujale sõita, kui koos perekonnaga puhkust veetma. Lugu on nimelt sihuke, et peamiseks problemiks tähtedevaheliste kontaktide loomisel on sellele protseduurile kuluv AEG. Ajaks, mil diplomaatiline depeshsh või täievoline esindaja ükskord sihtpunkti jõuab, on mitte ainult palju vett merre voolanud, vaid mõnikord isegi need mered juba ära kuivanud. Aga poliitika, reaalpoliitika, ajamiseks tuleb teada kuidas asjad tegelikult ON.
Selle keerulise probleemi lahendamisega tegeleb Ajaloomasinate Instituut, mis nagu paljud muudki rahvusvahelised asutused, on leidnud endale pesapaiga jõukas ja neutraalses Shveitsis. Instituudis on võimsad küberneetilised masinad, mis neisse laaditud informatsioonist lähtudes (aga sisse läheb KÕIK: alates Piiblist ja ulmekirjandusest ning lõpetades kosmoseuuringute andmetega) ehitavad prognoosid vastavate planeetide ja nende sisemise olukorra kohta, millest lähtudes korraldabki tööd Välismaailmade Ministeerium. Tichy juuresolekul laaditakse kronohaubitsasse (instituudis domineerib sõjanduslalane terminoloogia) materjalid planeedi kohta, mida ta kirjeldas oma "XIV reisis" ja antakse tuld.
Suur on vaese Ijoni ehmatus, kui osutub, et ta on oma tagasihoidliku kirjatööga päästnud valla tähtedevahelise skandaali! Nimelt on esimesteks dokumentideks, mida kronohaubitsa prognooside kohaselt Maale saadetakse, ametlikud protestid Enteroopia mõlemalt riigilt " seoses tegelikkuse mustamise ja faktide moonutamisega" meie kosmoseränduri kõnealuses teoses.
Kuna IT on suutnud endale veel teisigi probleeme kaela tõmmata, siis leiabki ta ennast üsna varsti raketist, mis on teel Enteroopiale. Viimaselt leiab ta eest kaks imekena riiki, milles lugejal pole raske ära tunda omaaegset Ida ja Läänt.
Usun, et kõigile, kes on lugenud läbi enam kui ühe Stanislaw Lemi teose, ei ole tarvis öelda, et nalja saab nabani ja ootamatutest filosoofilistest käikudest ja kõrvalepõigetest juba puudu ei tule! Raamat on nii mitmetahuline, et mingisugusegii ligilähedaseltki adekvaatse ülevaate andmiseks tuleks kirjutada mitte lihtsalt arvustus, vaid terve raamat. Kolmkorda nii paks kui esimene.
Raamatu kandvaks ideeks on minu arvates igikestev küsimus inimesest, õnnest ja vabadusest. Romaan on puhuti üpriski terav ja poleemiline, see on ka arusaadav: Lemi arvates on kirjaniku peamiseks ülesandeks kuulutada UNIVERSAALSEID TÕDESID, mitte aga äiutada lugejat väljamõeldud asjadega, mida ei ole, ega olla ei saagi
Tõeliselt ootamatu seisukoht ühelt meie lõppeva sajnadi suurkujult!