Tegelikult on selle vihiku vorm üsna vaieldav. On see jutt või jutukogu? Võtan aluseks siiski selle, et ka romaanidest ilmub alguses ajakirjanduses katkendeid, mis hiljem neist siiski jutukogusid ei tee. "Ijon Tichy mälestused" on siiski neljast lühiloost koosnev jutt. Sest nii nagu nad kogus "Robotite raamat" (Ksiega robotow; 1961) neljakesi koos ilmusid, nii nad on ka jäänud. See näibki kanooniline vorm olevat, sest ka Pan Stanislaw ise pole hilisemaid mälestusi sellele juurde liitnud, pigem on ta kasutanud nende tekstide puhul alapealkirja "Ijon Tichy mälestused". Mälestuste lood on hoopis teistsugusest taignast kui "Ijon Tichy kosmoserändude päevikud". Siin puudub peaaegu täielikult see metsik huumor, mis kosmoserändudes ajuti suisa üle ääre ajas. Need igavesed neetud küsimused on jäänud ning sedapuhku esitatakse neid üsna nukras ja sünges kastmes. Muidugi, Lem poleks Lem, kui puuduks kaks vaala: küberneetika ja paradoksid. Soovitaks kõigil end ulmefännideks pidavatel isikutel lugeda, aga alustada võiks siiski "Ijon Tichy kosmoserändude päevikutest". Antud juhul pole tegu siiski kirjaniku mingi arenguga: Lem kirjutas neid mälestusi ja kosmoserände üsna läbisegi, ilmselt ta lihtsalt leidis, et iga jutu jaoks ei sobi säherdune metsik palagan. Lem on korduvalt igasugustes intervjuudes öelnud, et üsna tihti saavad materjal ja karakterid temast võitu ning ta peab esialgsest süzheest taanduma ja paljud asjad hoopis teisiti kirja panema, kui alguses plaanis. Võimalik, et sihuke lähenemine on ebaprofessionaalne (ma ise pean Lemi pigem võrratuks filosoofiks, kes kirjutab ka ühtlasi üsna head kirjandust), aga tänu sellele pole Lemi teostes (peaaegu) kunagi mingeid otsitud ja kunstlikke lahendusi. Eestikeelsel raamatul on ka veel boonusmaterjal: prantsuse modernistliku kirjaniku (ja hinnatud ulmekriitiku) Michel Butori essee "Science fiction kasvukriis" (La crise de croissance de la SF; 1953), omajagu ajastuhõnguline kirjatükk, aga ka tänapäeval huviga loetav.