Ausalt!
Reeglina on eesti keeles ilmunud lood korjanud endale vähemelt paar-kolm arvustust külge, "Pirxi jutustus" aga seisab orvukesena juba teab mis ajast. Kummalise maailma paratamatus...
Lugu algab Pirxi ausa ülestunnistusega, et talle ulmekad meeldivad, kuid paraku ainult tõelised sopakad. Lugemisaega peaks Pirxil piisama, kuna temast on saanud tundide arvu täislennanud patrull-lendur. Nagu ta ise mürgiselt kommenteerib, on ta lendur vaid neil päevadel, kui pensioni makstakse. Sellele vaatamata on lennukihk veel nii suur, et ta hakanuks kasvõi vanniahju piloteerima, suudaks see vaid pisutki kiirendust anda. Nõnda möllibki Pirx ennast Brasiilias ühele laevale koos üpris kirju seltskonnaga (inseneriks on tal näituseks teedeehitusinsener. vimaselt küsiti tööle võtmisel, et kas ta masinaid tunneb; vastuseks oli muidugi "Jah!", kuna TEE-EHITUSmasinaid ta ju tundis). Firma, milline ta värbas, realiseeeris imelihtsat äriideed: kuna Kosmosse on juba saadetut igavene posu rauakolu, millest tähelepanuväärne osa seal tulutu ja kasutuna sihitult tiirleb, siis jääb see vanametall vaid kokku korjata ja ümber sulatada. Muidugi, et taoline äriidee ka rentaabel oleks, ei tohtinud laevad (ega ka mehed!). mis seda vanarauda korjasid, ise utiilist suurt paremad olla. Lendabki Pirx taolisel kirstul, veel mitukümmend tuhat tonni seisumassi samasuguseid kirste slepis ja siis juhtub katastroof...
Ei, mitte midagi hirmsat, lihtsalt mups. Terveks jäävad vaid Pirx, juba mainitud insener ja mulatist radist, kes on ennast piiritusega (seestpoolt) nii põhjalikult ära deshinfitseerinud, et talle ei hakka enam peale ei ussi-, ega püssirohi.
JA SIIS...
Aga sellest lugege juba ise!