Ma lugesin seda juttu üsna pea pärast selle vene keeles ilmumist, ja aeg-ajalt loen (nagu üldse suuremat osa Pirxi-juttudest) üle. Küll kurivaim oskab kirjutada, see Lem. Kusjuures ta ei üritagi füüsikalist maailmapilti nii usutavaks muuta kui vähegi saab. Võib-olla sellepärast, et käesolevas loos, aga ka "Albatrossis" kirjeldatud olukorrad ei saagi päriselt olemas olla. Mistõttu Lem ei hakka detailide lihvimisega ka pingutama nagu Clarke. Lajatab meile "milliparsekiga" ja jätab mulje, et see on üks päris väike vahemaa -- et sel kaugusel on kosmoselaevad peaegu kõrvuti.
No päriselt ei ole. Üks milliparsek on ligi 31 miljardit kilomeetrit ehk 40 Päikese ja Jupiteri vahekaugust. Isegi valguse kiirusel liikudes kulub milliparseki läbimiseks terve ööpäev ja natuke peale.
Veidi usutavam -- ja sama kõlav -- olnuks mikroparsek, mis on "kõigest" umbes 31 miljonit kilomeetrit ehk viiendik Maa ja Päikese vahekaugusest. Kuid isegi sellise vahemaa ületamiseks kulub valgusel ligi kaks minutit. Pirxi-juttudes kirjeldatud rakettidega (tüüpiline kiirus suurusjärgus 100 km/s) võtab mikroparseki läbimine kolm ja pool ööpäeva.
Kuid suuremagi apsaka teeb Lem patrullitava sektori kirjeldamisel. Selle maht olla miljon millegagi kuupkilomeetrit... Kui patrullitav ala oleks kuubikujuline, oleks selle kuubi serv kõigest 100 km pikk... misjaoks sellisele raketti raisata. Siin võinuks jällegi vabalt triljonitest kuupkilomeetritest rääkida.
Kuid hoolimata kõigist säärastest ebakõladest kisub jutt ikka kaasa.