Uh, väga hea raamat ja väga raske raamat üheaegselt. Raskeks tegid lugemise mitu asja, esiteks raske ja võõrsõnadest ning tehnilistest terminitest paks keel. Teiseks kujutas teos kohati endast rohkem erinevate fantastiliste teooriate ja filosoofiliste arutluste kogumit kui ilukirjanduslikku teost. Kohati oli tunne nagu loeks mõnd vana Nõukogude aegset populaarteadusliku teksti. Ja pean tunnistama, et alati ma ei suutnud end neist teooriatest-kirjeldustest läbi närida. Nii jäi mulle üsna segaseks näiteks kuidas nn "temporaalne sibul" ikkagi töötas. Aga muusosas tasus raamat endale kulutatud aja kindlasti. Millest see siis on? See on lugu väga kaugele arenenud inimkonnast, kes murrab pead fermi paradoksi üle ning avastab viimaks kuskilt megakaugelt tsivilisatsiooni ilmingud. Hiiglaslike pingutusteks koostatakse röögatu kosmoselaev ning saadetakse koos parimate teadlastega teele. Laev jõuab kohale ning mille ta leiab? Väga Lemiliku (Eedenist-Võitmatust tuttavliku) abstraktse ja äraspidise maailma, mis keeldub igasugusest kontaktist. Pigem vastupidi ründavad maalasi, kuigi viimastel on märgatav üleolek igas tehnovaldkonnas. Meeleheites maalased (läbikukkumine peale tehtud pingutusi pole mõeldav) teevad ühe meeleheitliku sammu teise järel ning lõpuks seiavad nad põhimõtteliselt lävel, kus nad oli valmis tsivilisatsiooni ennem hävitama kui jätma enda kontaktiloomise jonni. Osalisel nad seda isegi teevad, lõhestades näiteks tulnukate planeedi kuu ja kutsudes esile hiiduputuse. Põhimõtteliselt käituvad maalased nagu purjus mees, kes üritab vaikiva möödakäiaga juttu teha ning viimase vaikimise korral peksab ta läbi ning anub samas "räägi minuga, räägi, no räägi". Kusjuures lõpuks kontakt ka saavutatakse ning ka sinna on Lem suutnud pista väikese puändi.
Muusosas saan aru miks Fiaskot peetakse Pirxi romaaniks. On 50% tõenäosus, et peategelane on Pirx. Asi selles, et romaani alguses on küll Pirx tehniliselt surnud aga tegelikult vaid vedelas gaasis külmutatud, kuna tulevikus on olemas selline avariiseade, mis katastroofi korral piloodi külmutab (Suht detailselt kirjeldatakse kuidas see masin töötab, ühe asjan on seal nt mingi rauast jurakas mis rammib end läbi su hammaste ja suurema osa lõualuu kurku, et sinna pritsida ilge surve all kemikaale, et võimalikult kiirelt aju külmutada selleks, et rakud ei lõhkeks kristalliseerumise käigus). Üks noor piloot, keda kirjeldatakse Pirxile hämmastavalt sarnasena, läheb Pirxi otsima ja hukkub samuti, misjärel ka tema laip külmutatakse.
Mitusada aastat hiljem kaevatakse mõlemad laibad üle. Aga kehad on vahepeal sedavõrd kahjustunud, et ellu saab äratada neist vaid ühe. Probleem on samas selles, et pole kuidagi võimalik kindlaks teha kumb on kumb. Isegi nägusid pole enam säilunud. Samuti puudub elluäratatul igasugune mälu. Seega on suur tõenäosus, et tegelane on Pirx.
Kokkuvõtteks võimsaid ideid ning läbinisti Lemilikku (või peaksin ütlema poolapärast) musta satiiri ja külma küünilisust täis suurepärane kuid vägagi masendav raamat ühest läbinisti rappa läinud kontaktiloomiskatsest.
