Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Fiasko

(romaan aastast 1986)

Hinne
Hindajaid
3
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)

Romaan on paigutatud sarja navigaator Pirxist, kuid side Pirxiga on üsna omapärane. Just enne tähededvahelise ekspedistsiooni starti Saturni kuult Titaanilt leitakse sealt mitu külmtatatud ja vedelas lämamstikus säilitatud pilooti, nende seas ka Pirx. Pole teada, kes on kes, mingit dokumentatsiooni säilinud ei ole, teada saadakse ainult inimeste nimed. Kuna kehade toimetamine Maale ei tule kõne alla stardi- ja pidurduskiirenduste ja nendega kaasnevate võimalike lisavigastuste tõttu, otsustatakse võtta kehad laevale. Elustada õnnestb vaid üks, ja võib olla see ongi Pirx.

Romaani põhisuunitlus on aga kontakt, ka ekspeditsiooni põhiülesandeks on kontakt ühe tsivilisatsiooniga, mis arvatakse olevat Maaga enam-vähem samal arengustaadiumil.

Lem on ennegi kirjutanud kontakti teemal ("Edem", "Solaris", "Alistamatu" - üks mu lemmikrommane Lemi sulest) ja kõigis neis on põhiprobleemiks arusaamine võõrast mõistusest, iga kord uuest vaatevinklist, ning see arusaamine on ääretult vaevaline, kui üldse võimalik. Erandiks pole ka Lemi viimane romaan ja ausaamise probleemide pundar on ka seekord uus. Põnev süzhee on täis pikitud filosoofilisi arutlusi tsivilisatsioonide arengu ja omavaheliste kontaktide võimalsustest ja need artlused suurepäraselt sobivad romaaani teksti.

"Fiasco" on romaan, mis minu arvates jääb oma tasemelt samasse ritta Lemi eelpoolmainitud romaanidega. Hinideks muidugi kindel viis.

Teksti loeti vene keeles

Näe ei saanudki esimene arvustaja olla, kuigi raamat pikemat aega riiulis ;-) Üldiselt aga jääb eelarvustaja vaid nõustuda, ja harva saan kõhklemata kõrgeima hinde panna. - Olles samal ajal veendunud, et küllalt suurele hulgale ulmefännidest raamat ei meeldi. See nimelt erineb kardinaalselt keskmisest angloameerika madinast, kujutades endast tegelikult pikemat sorti ("põnevustatud") filosoofilist arutlust. Lisaks on ehk veidergi raamatu kirjutamisaastat vaadates leida sealt pikki kirjeldusi, kuidas üks või teine vidin töötab, ja enamgi - ehk on vaja ka pisut inseneriteadmisi, et neid üldse mõista ja hinnata suuta? Kuigi kirjeldused on head, arutlused tapvalt selged, vaimukad ja loogilised, tuleb võtta aega nendesse süvenemiseks, et autoriga samas taktis lugu läbi elada. Üldiseks kokkuvõtteks tahaksin aga öelda, et autor on suutnud kirjutada teose oma "Solarisega" samal tasemel (mida pean üheks paremaks ulmeraamatuks üldse).

Kõhe raamat! Algab müttamisega pimedas süsihappegaasilumes ja peategelase surmaga. Kogub vinte, näidates meie loogika sobimatust lausmääramatuse tingimustes, mängib sardoonilise õelusega läbi valedel eeldustel tehtud eksisammud, põhjendades tagantjärele briljantselt, miks nii läks. Kõik maalaste aktsioonid lähevad viltu, mehed muudkui torgivad, ja - oups!, jälle perses... Viha ja raev võtavad võimust, järgmised otsused ei ole paremad, sest eeldused osutusid taas valeks ja olukord läheb aina hullemaks. Iga kord, kui midagi välja näib tulevat, osutub see jamaks, ja kui viimastes ridades - tõeliselt sobivas lõpus! - peategelane näib midagi taipavat, on juba hilja. Teisiti ei saanudki minna...

Teksti loeti inglise keeles

paraku oli see minu jaoks igav. hästi kirjutatud igav raamat. võibolla oli autor tehniliste vidinate tööpõhimõtted endale selgeks teinud. aga pikad kirjeldused eeldaksid nagu, et pisut pingutades peaks ka lugeja asjast aru saama. kukub aga välja umbes nii, nagu kiidetaks kompleksmuutuja funktsiooni teisenduste elegantsi, jättes imaginaarühiku olemuse defineerimata. et siis alatasa tõmmatakse tagataskust välja uusi tehnilisi lahendusi. kusjuures veel tükk aega pärast seda, kui on ammu selge, et ükskõik kui kavalat vidinat kasutab inimene nagunii eelkõige suure malakana. ja eetilised ning religioossed targutused... no ei köitnud. ei tundunud tegevusega eriti seotud olevat. (pigem võis tekkida küsimus, millised eetilist laadi saavutused on andnud autorile aluse pidada end justkui mingisse kõrgemasse liiki kuuluvaks.)

muidugi oli häid kohti. juba seegi, et kui lugeja on mõnekümne esimese leheküljega hakanud kedagi peategelaseks pidama, saab too miski heroilise, kuid täiesti mõttetu tegevuse käigus surma. või et parim võimalus võõra planeedi mõistuslikele olenditele oma kohalolust ja kontaktisoovist teada anda on õhkida nende kuu ja lasta sel kildudena planeedile pudeneda. aga siiski - kas leiduks lugejaid, kellel ei oleks umbes kolmandiku kohal ilmselge, kuidas asi lõppeb?

Teksti loeti inglise keeles

Uh, väga hea raamat ja väga raske raamat üheaegselt. Raskeks tegid lugemise mitu asja, esiteks raske ja võõrsõnadest ning tehnilistest terminitest paks keel. Teiseks kujutas teos kohati endast rohkem erinevate fantastiliste teooriate ja filosoofiliste arutluste kogumit kui ilukirjanduslikku teost. Kohati oli tunne nagu loeks mõnd vana Nõukogude aegset populaarteadusliku teksti. Ja pean tunnistama, et alati ma ei suutnud end neist teooriatest-kirjeldustest läbi närida. Nii jäi mulle üsna segaseks näiteks kuidas nn "temporaalne sibul" ikkagi töötas. Aga muusosas tasus raamat endale kulutatud aja kindlasti. Millest see siis on? See on lugu väga kaugele arenenud inimkonnast, kes murrab pead fermi paradoksi üle ning avastab viimaks kuskilt megakaugelt tsivilisatsiooni ilmingud. Hiiglaslike pingutusteks koostatakse röögatu kosmoselaev ning saadetakse koos parimate teadlastega teele. Laev jõuab kohale ning mille ta leiab? Väga Lemiliku (Eedenist-Võitmatust tuttavliku) abstraktse ja äraspidise maailma, mis keeldub igasugusest kontaktist. Pigem vastupidi ründavad maalasi, kuigi viimastel on märgatav üleolek igas tehnovaldkonnas. Meeleheites maalased (läbikukkumine peale tehtud pingutusi pole mõeldav) teevad ühe meeleheitliku sammu teise järel ning lõpuks seiavad nad põhimõtteliselt lävel, kus nad oli valmis tsivilisatsiooni ennem hävitama kui jätma enda kontaktiloomise jonni. Osalisel nad seda isegi teevad, lõhestades näiteks tulnukate planeedi kuu ja kutsudes esile hiiduputuse. Põhimõtteliselt käituvad maalased nagu purjus mees, kes üritab vaikiva möödakäiaga juttu teha ning viimase vaikimise korral peksab ta läbi ning anub samas "räägi minuga, räägi, no räägi". Kusjuures lõpuks kontakt ka saavutatakse ning ka sinna on Lem suutnud pista väikese puändi.

Muusosas saan aru miks Fiaskot peetakse Pirxi romaaniks. On 50% tõenäosus, et peategelane on Pirx. Asi selles, et romaani alguses on küll Pirx tehniliselt surnud aga tegelikult vaid vedelas gaasis külmutatud, kuna tulevikus on olemas selline avariiseade, mis katastroofi korral piloodi külmutab (Suht detailselt kirjeldatakse kuidas see masin töötab, ühe asjan on seal nt mingi rauast jurakas mis rammib end läbi su hammaste ja suurema osa lõualuu kurku, et sinna pritsida ilge surve all kemikaale, et võimalikult kiirelt aju külmutada selleks, et rakud ei lõhkeks kristalliseerumise käigus). Üks noor piloot, keda kirjeldatakse Pirxile hämmastavalt sarnasena, läheb Pirxi otsima ja hukkub samuti, misjärel ka tema laip külmutatakse.

Mitusada aastat hiljem kaevatakse mõlemad laibad üle. Aga kehad on vahepeal sedavõrd kahjustunud, et ellu saab äratada neist vaid ühe. Probleem on samas selles, et pole kuidagi võimalik kindlaks teha kumb on kumb. Isegi nägusid pole enam säilunud. Samuti puudub elluäratatul igasugune mälu. Seega on suur tõenäosus, et tegelane on Pirx.

Kokkuvõtteks võimsaid ideid ning läbinisti Lemilikku (või peaksin ütlema poolapärast) musta satiiri ja külma küünilisust täis suurepärane kuid vägagi masendav raamat ühest läbinisti rappa läinud kontaktiloomiskatsest.
Teksti loeti inglise keeles