Stanisław Lem

"Astronaudid" sattus mulle omal ajal (ligi veerand sajandit tagasi) kätte tollal Maksim Gorki nime kandnud Tallinna Keskraamatukogu riiulilt ja sai suure innu ning ootusega (paar aastat varem oli kinodesse jõudnud vapustava mulje jätnud "Solaris") läbi neelatud. Tagajärjeks oli paras pettumus - seda isegi tol ajal valitsenud ulmepõua tingimustes. Loodetud põnevate sündmuste asemel kiusas tulevane klassik lugejat pikkade tõsiteaduslikkusele pretendeerivate kirjeldustega Veenuse kadunud tsivilisatsiooni tehnilistest leiutistest ja nende tööpõhimõtetest, Strugatskite esikromaan oli igatahes hulga hoogsam ja pingelisem. Ja juba tollal ei istunud mulle need lähikosmose heroilise vallutamise raamidesse ahistatud lood...

Tagantjärele tundub Lemi esikromaani tehnitsism siiski sümpaatsem kui tema järgmine katsetus "Magalhaesi Pilv", ehkki selle tegevus viib Päikesesüsteemist välja ja lõpp kirjeldab isegi pisukest relvakonflikti tublide maalaste ja võõrplaneetlaste vahel. Vähemalt puudus "Astronautides" minu mäletamist mööda see punane vaht, mis "Magalhaesi Pilves" eriti jäledalt kobrutas peatükis "Kommunistid". Õnneks tulid seejärel juba "Solaris" ja "Eeden" ja tõeline Lem... Huvitav, mida arvab klassik ise nüüd oma esimestest sammudest ulmekirjaniku teel?

Nõustun eelmise arvustajaga, et pole nii punane ja mitte ka nii igav, kui see «Oblok Magellana»...

Lugeda kannatas, kuid samas ei häirinud mind karvavõrdki see, et antud raamatukogueksemplaril oma paarkümmend lehte erinevatest kohtadest puudu oli... Kui ma 25. aastaselt «Astronaute» lugesin, siis oli see ikkagi selline kohusetundest ajendatud ettevõtmine, et oleks isiklik kogemus elava klassiku esimesest romaanist olemas.

Omaaegses Poolas (ja sotsialismileeris üldiselt) oli tegu ilmselt vägagi teedrajava raamatuga. Tuumasõda, tsivilisatsiooni hukk, planetaarsed seiklused – kõik see oli sel ajal nendes riikides üsna uudne asi! Ka oma saastaga on Stanislaw Lem teerajaja olnud...

Kõlbas üldiselt lugeda, kuid ei soovita: maailmas on arutul hulgal paremaid asju ilmunud... (ulme)kirjandusajaloo huvilistel tuleb muidugi see romaan ilmselt läbi lugeda. Kuid see ajaloo huvi peab ikka selline keskmisest tugevam olema!!!

Romaan ise sattus kätte aastaid hiljem, kui olin teismeline koolipoiss. Tol ajal jättis ka raamat võimsa mulje (eriti kui arvestada, et tollel ajal polnud ulmet eriti palju saada) ja romaan sai järgnenud aastakümnel korduvalt üle loetud. Nüüd siis, pärast paarikümne (või enama) aastast vaheaega õnnestus romaan uuesti läbi lugeda.

Romaan oli üllatavalt loetav, mingit tõrget küll kuskil ei tekkinud. Populariseerivad lõigud on veidi pikad, süzhee on tänapäevaste teostega võrreldes üsna lihtsakoeline. Samas punast vahtu peaaegu et polnudki, ja paljudki üles võetud teemad olid romaani kirjutamise ajal väga uued.

Huvitav on võrrelda seda romaani Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa"-ga. Mõlema juhul ei suhtunud autorid oma esikormaani hiljem kuigi hästi (nii Lemi kui Strugatskite koguteostes polnud kumbagi, ilmusid nad lugejate nõdmisel alles lisaköidetes), mõlemas tomub lend Veenusele, mõlemad romaanid on üsna rõhutatult heroilised. Ja mõlemad kirjeldavad enam-vähem meie aega! Strugatskid eelmise aastakümne keskpaika, Lemi romaani tegevus algab 2004. aastal. Loomulikult ei osanud kummagi romaani autorid ette näha elektroonika ja arvutustehnika nii tormilist arengut kui see tegelikult toimus, seetõttu mõjuvad nii mõnedki stseenid paiguti koomiliselt. Samal ajal raketitehnika arengukiirust on mõlemal juhul tugevalt üle hinnataud.

Huvitav detail: selles romaanis leitakse Veenuselt palju hernesuuruseid ilmselt elektroonseid seadmeid. Siin on need tagaplaanil, kuid hiljem, romaanis "Alistamatu", arendab Lem seda ideed edasi ja taolised elektroonilsed "kärbsed" on uues romaanis juba peategelased.

Hinnata seda romaani pole kuigi kerge. Tänapäevaste mõõdupuude järgi on see kehvake. Samas oli see romaan omal ajal üsnagi novaatorlik, lisaks oli praegugi üllatavalt loetav. Kaalusin vahepeal isegi nelja, kuid lõpuks jäin pidama plussiga kolmel.