Vanameistri väike vallatu jutuke ajakeeriste teemal. Vapper ja kartmatu Tichy püüab koos enda ajakeeriste tõttu tekkivate vanemate ja nooremate minadega parandada oma kosmosesõidukit. Lem keerab päris sürri loo kokku.
1.
6
3.0
2.
4
2.25
3.
28
4.321
4.
3
4.667
5.
42
4.667
6.
42
4.69
8.
6
4.833
10.
2
3.5
12.
1
5.0
13.
3
4.667
14.
4
4.5
1.
1
2.0
4.
2
4.5
7.
4
5.0
8.
3
4.333
9.
1
5.0
10.
1
4.0
1.
2
4.0
6.
2
3.5
8.
2
5.0
10.
3
4.667
11.
3
5.0
20.
2
4.5
22.
3
3.0
23.
1
5.0
24.
2
5.0
25.
2
4.0
26.
2
4.0
27.
1
3.0
32.
7
5.0
33.
7
4.857
34.
7
4.714
35.
2
4.5
36.
13
4.846
37.
6
4.5
39.
1
4.0
40.
4
4.5
42.
1
3.0
43.
2
4.5
45.
3
4.667
46.
3
4.333
47.
1
5.0
49.
4
3.5
50.
1
4.0
51.
1
5.0
52.
1
4.0
53.
2
4.0
54.
1
4.0
55.
1
4.0
56.
1
4.0
57.
1
5.0
58.
2
3.5
59.
1
3.0
60.
1
4.0
61.
1
5.0
62.
2
4.5
63.
2
4.5
64.
2
4.0
65.
5
4.4
76.
1
1.0
78.
1
5.0
80.
4
3.5
82.
1
5.0
83.
1
5.0
85.
1
5.0
99.
2
4.5
105.
2
5.0
106.
1
5.0
114.
1
5.0
7.
17
4.059
26.
4
4.75
30.
1
4.0
81.
5
4.4
82.
1
5.0
83.
1
4.0
(jutt aastast 1964)
eesti keeles: «Seitsmes reis»
Stanislaw Lem «Ijon Tichy kosmoserändude päevikud. Ijon Tichy mälestused»
Lemil on täitsa häid romaane. Ausõna, olen ise lugenud. On ysna kõlbulikke jutukesi, isegi samas Ijon Tichy sarjas - mitte kyll väga leidlikke, kuid kannatasid lugeda. Aga see siin... Omal ajal oleks isegi naljakas tundunud. Nii umbes kaheteistkymnenda eluaastani. Milleks selliseid tekste vorbitakse? Kas paberipuudest siis tõesti mitte kellelgi kahju ei ole? :(