Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Eden

(romaan aastast 1959)

ajakirjapublikatsioon: «Trybuna Robotnicza» 1958; nr. 211 - nr. 271
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
8
4
1
0
Keskmine hinne
4.296
Arvustused (27)

''Eeden'' oli raamat, mis pani mind südamest õnne tänama infoühiskonna eest, kuhu me kõik rõõmsalt jõudnud või jõudmas oleme. Idee ise on järgmine - inimeste kosmoselaev teeb hädamaandumise senitundmatul planeedil. Avastatakse, et planeet on küll täiesti elamiskõlbulik ja asustatud mõistuslike olenditega, kuid nende ühiskonnakord jääb inimestele esialgu täiesti arusaamatuks. Raketi parandamise kõrval ongi hätta sattunute teiseks põhitegevuseks kohaliku elu tundmaõppimine. Lõpuks selgub, et planeeti valitsetakse põhimõttel - kellel on info, sellel on ka võim. Paraku on enamik planeedi elanikest infost täielikult ilma jäetud, nii et nad ei tea isegi mitte seda, kes neid tegelikult valitseb. Taoline olukord teeb valitsuse jaoks võimalikuks totaalse manipuleerimise elanikkonnaga (äpardunud geneetilise eksperimendi tagajärjed aetakse tundmatu haiguse kaela etc.), mis üheksakümnendail elavate lugejate jaoks üsna kole tundub. Äärmiselt mõnus ja antud konteksti imehästi sobiv on veel see, et raamatu tegelasi ei nimetata mitte nende pärisnimede, vaid elukutsete järgi (Koordinaator, Füüsik jne.) - see ja muud võtted loovad täiesti eripärase stanislawlemiliku fiilingu. Eesti keeles on raamat ilmunud ''Põneviku'' sarjas koos ''Solarisega''.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks veel paar momenti, mis minule meeldisid. 1. Kommunikatsiooniprotsess olevusega, kes raketti sattus. Riskantne pinnas. Ei ütleks, et Lem iseendale püstitatud lõksust just terve nahaga pääses, aga intrigeeriv see situatsioon igatahes oli. 2. Lõpplahendus - et lahkuti planeedilt enam-vähem sama targalt kui sinna satuti. Et ei sekkutud ja ei tehtud planeedist maakera õnnelikku õde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsipake Tüütu lugu kohati, aga muidu loetav. Isegi hea võrreldes taoliste planeediavastamislugudega, kus mingid sepad oma laseritega välgutavad ja mingi mõttetu jura käib kogu aeg. Kuid Lemil on ka tunduvalt paremaid lugusid, üheks neist näiteks on ka eesti keeles samade kaante vahel olev "Solaris". See lugu selline neljavääriline.
Teksti loeti eesti keeles

On kontakt... pole kontakti... Selles raamatus on nö "poolkontakt", mingi suhe kohalikega saavutakse, aga "mõistusevendadega" sõbralik käepigistus jääb ära. Meeldiv kosmoseseiklus. Sisaldab nii filosoofiat, kui paugutegemist ja butafooriat.
Teksti loeti eesti keeles

Kehvem kui "Solaris"! Miks selline võrdlus? Kuna nad eesti keeles ühtede kaante vahel ilmusid, siis see võrdlusmoment ikka tekib küll. Häiris just mingisugune udune tinglikkus... mis täpselt, seda seletada ei oska. Olen seda romaani üsna pika vahega kaks korda lugenud, aga kolmas kord seda vist enam ei tee... minu jaoks on ta liiga kuiv. Kes pole lugenud, need peaksid seda kindlasti lugema: piisavalt krestomaatiline tekst... usun ka, et SF rohkem hindavale lugejale võib see romaan märksa enam meeldida.
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Parem kui Solaris. Harjumatu (ent kosutav) oli see, et kõik, viimane kui üks jobin mida nad kasutada tahtsid oma laevast - robotid jne. olid hirmus kobakad ja rasked. Küllap tulenes see Lemi kaasajast. Vene värk, robustneaga üsna lollikindel, kannatab kukkumist ja puha. Tore.
Teksti loeti eesti keeles

Raskelt hea raamat. Tegelaste nimedest alates ja Kontaktiga lõpetades. Totalitaarse ühiskonna kirjeldus, see, et ei hakatud seda "parandama", vaid niisama ära mindi. Tegelaste arutlused: mis on miski ja mille jaoks... Teadusega (sh. psühholoogiaga) oli kõik kooskõlas.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus lugemine, mida tuleb siiski täie tõsidusega võtta. Tõesti lõpeb see raamat (pea-aegu) samas kohas kui algab - pole need maalased suurt targemaks saanud ja ka kohalikud jäid infost ilma ("Seisavad."). Aga soovitada ehk võib?
Teksti loeti eesti keeles

Robinsonaad t2ies ilus koos pooliku kontaktiga. Kontaktip11dlused olid 1pris kenasti v2ljendatud, kuigi jah, nagu keegi ennem juba v2ljendas, ega Lem sellest t2iesti teve nahaga ei p22senud. Samas h2iriski just see robinsonaadi pool. Lem kippus kogu aeg esitama detailse t2psusega keerukaid probleeme nullist alustamise kohta, samas nende probleemide tehnilisest lahendamisest oli juttu v2ga v2he, ehk rakett sai korda nagu iseenesest. See tekkitas minus k1ll kummalise k6hedustunde ja soovi rohkemat teada. Ehk teisis6nu, kui keskp2rase inimese asemel olid "Solarises" antikangelased, siis selles teoses n2isid maalased olevat rohkem kangelase moodi, kel kuulid eal otsa ei saa ja kes tuleb igast olukorrast kuiva nahaga v2lja. Oleks nad siis kasv6i 1he oma meeskonnaliikme kaotanud... Ja et ilmselgelt v66raste vastu alustati ilma hoiatusteta s6jaga isoleerimise eesm2rgil, n2is ka veidi kahtlane. Yhes6naga, tegemist oli kena kosmoseseiklusega, kus ei puudunud ka omad head tahud.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest oli väga hea romaan. Piisavalt tehnilist juttu ning eriti meeldis koloniseerimise ebaõnnestumine või isegi selle taotluse puudumine. Mõni nõukogude autor oleks lasknud kangelaslikel kosmonautidel planeedi rahva kindlasti "vabastada" ning seejärel oleks hakatud tsivilisatsiooni uuesti üles ehitama...
Teksti loeti eesti keeles

Üks kunagine kallis nägi seda mu raamaturiiulis ja kommenteeris kerge muigega, et tänapäeval lugemiseks pisut imelik. Tagantjärele tundub, et tal oli õigus. On jah kuidagi väga oma ajastus kinni. Ja eestikeelse variandi pildid on lausa masendavad (palun vabandust, kui peaks tegu olema mõne kunsti tippsaavutusega).
Teksti loeti eesti keeles

Pean nõustuma sellega, et "Eeden" ei küüni "Solariseni". Kõva tase on romaan aga sellegipoolest. Mis häiris? Eelkõige see maalaste lollakas sebimine, ennatlik käitumine, mis mitmel juhul oleks võinud raskete tagajärgedeni viia. Tegelikult ühel korral ju viiski -- nimelt siis, kui nad alla kukkusid. Tundus, et mehed kõigepealt teevad ja siis alles mõtlevad et miks või milleks. Kosmoselaev tuleks ikkagi väheke vastutusvõimelisematele isikutele anda. Küll aga oli neil sea moodi õnne sellel planeedil.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole hea raamat. Ütlen kohe ära, et nüüd ja edaspidi minu suhtumine Lemi selge oleks - ta on hea filosoof, tal on huvitavaid ja intrigeerivaid mõtteid, aga kirjanikuna on ta alla keskmise. Ta eksib oma teostes teinekord elementaarsete kirjutamistõdede vastu, rääkimata tervest mõistusest või loogikast. "Eeden" on selles suhtes perfektne näide (või et need teised erineksid…) - tundmatu, pisut õõvastav planeet, mis jääbki võõraks ja salapäraseks, vaimustavad, oma ajast kaugel ees olevad mõtted informatsiooni kasutamisest ja geneetiliste manipulatsioonide tagajärgedest. Teiselt poolt inimeste käitumine planeedil, mis ei kannataks ühestki vaatenurgast kriitikat. Nii võivad käituda Ameerika turistid keset Austraalia kõrbe rikkiläinud autos. Ma võin ju arvata, et Lem tahtis näidata, et õieti ei hoolinud planeet nendestki, ent peab siis niimoodi… Ma ei pea ka õigeks võtet jätta inimesed anonüümseteks. Ega nad polnudki nagu inimesed, tegelaskujud, nad ainult markeerisid erinevaid vaateid asjale. Ah, et omapärane? Seda küll. Ah et miks peavad tegelased elus olema? Kurat, milleks üldse raamatuid kirjutatakse? Kui asi oleks nimetatud "mõteteks, mis võib juhtuda abstraktse inimesega võõras kohas", poleks ma seda kättegi võtnud. Ja see kohutav kontaktikatse kakskehaga - esitaks ühe lihtsa küsimuse - kuidas üldse on masin võimeline aru saama võõrast märgisüsteemist, kui ta pole adekvaatselt võimeline suhtlema ka oma loojate märgisüsteemis? (Sest pooled raskused olid ju inimese ja selle totaka tõlkemasina vahelised.) Ühesõnaga - jälle päris huvitav algidee, aga nii tapvalt mannetult teostatud, et ei kannata pikemat peatumist. Mida võib kokkuvõtlikult öelda kogu raamatu kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi kohta üllatavalt seikluslik tekst. Nagu " Solarises" , vaadeldakse siingi inimese võimekust mõista võõrast mõistuslikku eluvormi. Ent siin on tegu inimesetaoliste humanoididega ja kontakt leiab aset otsese relvastatud kokkupõrke näol. Huvitav romaan, mida võib lugeda nii filosoofilise kui ka seiklusulmena.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinusega. Positiivne oli see, et autor ei andnud must-valgeid hinnanguid ja jättis palju salapäraseks. Negatiivne pool olid lohisevad ja kuivad kirjeldused, mis minul kohati silma looja tahtsid ajada. Romaan kirjutati 1959. Põnev oli jälgida, et osa valdkondi Lem ei eeldanudki arenevat, kuigi just need on vahepealse poolsajandiga kõvasti arenenud (sidesüsteemid, navigatsioon, infotehnoloogia, videotehnika). Naljakas on lugeda, et kosmost vallutavav inimsugu, kes oskab radioaktiivsust likvideerida ja suvalise tulnukrassi kõnet tõlkida, kasutab sidepidamiseks ikka ainult raadiolaineid (ja sedagi väga piiratult), orienteerub võõral planeedil ilmakaarte ja jalajälgede järgi, salvestab sündmusi must-valge filmikaameraga, mille film vajab ilmutamist ja kardab koledal kombel ülevalgustamist ning arvutid töötavad ka heal juhul elektronlampidega ja perfokaartidega (viide Lemi ühele teisele teosele). Rääkimata sellest, et süvakosmoses hulkuv meeskond on täiesti ettevalmistamata võõra tsivilisatsiooniga kohtumiseks või üldse hädaolukorraks.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelaste nimedena kasutati nende ametinimesid. Need omakorda viitasid et ekspeditsioon pidi olema teadusliku eesmärgiga. Samas sündmuste areng ja maalaste tegevus planeedil ei jätnud väga asjatundlikku muljet. Nad ei teadnud kas planeet on asustatud või mitte. Rohmakas maandumine raketiga, mis kohe tekitas küsimuse - aga kuidas tagasi? Mismoodi rakett püsti saada! Teadlaste kohta oli meeskonnal tavatult suur huvi relvade vastu. Aga suhteliselt trööstitu algus muutus pisitasa mõtestatud tegevuseks ja lõpp oli juba päris kena.

Meeskonnas oleks võinud olla ksenobioloog, näiteks. Võõrast ühiskonda suudeti mõista sedavõrd kui palju sellel oli lõikepunkte Maa ühiskonnaga. Ja neid isegi oli. Hästi kirjutatud, aga tänapäeva seiklusliku angloameerika ulmega harjunud lugejale kuivavõitu tekst. Neli sellepärast et uuesti lugema ma "Eedenit" ilmselt ei hakka.

Teksti loeti eesti keeles

Üks mu ulmekirjanduslikke lemmikuid läbi aegade, kus hädamaandumise teinud kosmoselaeva meeskond leiab end ootamatu kesk äärmiselt võõrikut ja absurdset tsivilisatsiooni. Ning hoolimata maalaste tehnoloogilisest ja sõjalisest üleolekust (või just tänu sellele?) muutub kontakt üsna kiiresti pigem konfliktiks.

Musta huumorit ja satiiri leidub siin raamatus meeletult. Laeva meeskond on mõnesmõttes koondkokkuvõte inimkonnast - üldiselt sõbralikud, kohutavalt teadmishimulised aga samas räpakad ja paljuski läbimõtlematult tegutsevad. Tahetakse head aga välja kukub nagu alati. Näiteks esimene kontakt lõppeb tulnuka tapmise ja tema sõiduvahendi ärandamisega jne. Ahjaa lahe nüke on ka see, et nimede asemel kasutatakse vaid ametinimetusi.

Parem kui Solaris ja hindeks viis kolme plussiga.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018
aprill 2018

Autorite sildid: