Nagu Solarise puhul, ilmus ka Eedeni kohta esimene BAASi arvustus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu, ent lugedes eelnevaid arvustusi tundub, et mõtted nende kohta muutuvad küll.
Lemi Eeden on läbi oma tegelaskuju prototüüpide justkui läbilõige teadusmeelsest ühiskonnast. Seal pole tegelasteks tsiviliste, sest tsivilistidel pole asja raketiga võõraste planeetide juures lennata. Seal on teadlased, oma ala spetsialistid. Ja eriline poolehoid tundub minevad Doktorile ja Insenerile. Insener on kusjuures ka ainus, kelle poole Koordinaator pöördub sageli eesnime pidi. Henryk. Nimi pidavat tähendama perekonnapead, peremeest.
Mis siis juhtub, kui kamp teadlasi leiab ennast võõralt planeedilt ning on sunnitud välja uurima, kas kohalikud on kontaktivõimelised, on nad maalaste jaoks ohutud? Eedenis näeme, kuidas teadlased üritavad mõista kohalike eluolu, nende sotsiaalset struktuuri ning ühiskonnakorraldust. Lem kirjeldab sisuliselt seda, kuidas teadusmaailm võib küll sotsiaalses maailmas kohati konfliktsetesse olukordadesse sattuda, ent lõppeks ei sekku siiski humanitaaria arengusse, isegi kui selle juured toetuvad otsapidi teaduslikku maailma (geneetiline manipulatsioon, jõuväljade kasutamine erinevatel arengujärgul olevate ühiskonnagruppide eraldamiseks jne). Mis moodi teadus üritab ellu jääda nende sotsiaalsete struktuuride vahel, pidevalt mõtiskledes selle üle - kas sekkuda sellesse, mida ei mõisteta (või analoogiat jätkates - mis ei kuulu konkreetse teadusvoolu pärusmaale). Kas mingi informatsiooni omamine kohustab seda informatsiooni jagama, isegi juhul kui see jagatav teave võiks drastiliselt muuta ühiskonna struktuuri? Kuidas saavutada tasakaal ühiskonnas?
Raamatu esimene pool on täis uusi avastusi, mõistatusi, huvitavaid kirjeldusi eedenlaste linnadest, tehastest, sõiduvahendeist. Erinevalt mõnest eelpool arvustajast ma ei usu, et loo peategelased oleksid käitunud mõtlematult ja uisapäisa. Minu jaoks olid nende tegevused alati... ettenähtud parameetritesse jäävad. Vaid Doktor käitus emotsionaalsemalt, kui teised ning nii mõneski küsimuses oli ta pioneeriks, kes läks esimesena ja mõtles esimesena. Loo arenedes näeme, et teadlaste omavaheline läbisaamine on paigas ning vastavalt loo arengule tõusevad ja langevad oluliste rollide fookused. Kui on tarvis korraldada väljasõite ja uurimusi, on Koordinaator see, kes korraldab, kui on tarvis roboteid/abistajaid korda saada, on Küberneetik see, kes tegutseb jne. Ühtset tegelaskuju, kes kõikidest ülesannetest läbivalt osa võtaks, ei ole. Kui, siis vast mööndustega juba eelpool mainitud Doktor ja Insener.
Raamatu teine pool ning just see osa, mis kirjeldas loo kangelaste ettevalmistusi oma raketi kordasaamiseks, tundus vähemalt minu jaoks veidi liialt kiirustav. Oleksin soovinud lugejana veidi lähemalt teada saada eedenlaste eluolu kohta ning oleksin ka soovinud, et raketi kordaseadmine oleks võtnud proportsionaalselt rohkem aega. Praegusel juhul oli enamus taustinfost, mis meie kangelased teada said, tänu info hankimise omapärale, suuresti oletuslik ja killustunud. Samas ei suuda ma teha kirjanikule ka etteheiteid selles osas nagu oleks tegemist halva kirjutamisstiiliga. Mina ju ei tea, mis Lem konkreetselt mõtles Eedeni viimaseid peatükke kirjutades. Võib-olla oligi olukord selline, et taheti kiiresti lahkuda, võib-olla juhtuski nii, et rakett sai nii kiiresti püsti nagu ta sai. Mina ju ei tea. Meil lugejaina on muidugi õigus nõuda, et raamat oleks põhjalik ja kõik raamatu osad oleks loo osas tasakaalus, ent päriselus see pahatihti ju nii pole. On aegu, kus me uurime ja unistame, on aegu, kus peab kiiresti tegutsema ja alles hiljem leiame aega, et mõtlema hakkama oma kiirustamise põhjuste üle.
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
