Kasutajainfo

Stanislaw Lem

12.09.1921-27.03.2006

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Tragedia pralnicza

(jutt aastast 1962)

ajakirjapublikatsioon: «Zycie literackie» 1962; nr. 32 (12. august)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Pesumasinate tragöödia»
antoloogia «Poola novell», Tallinn «Eesti Raamat» 1974

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (4)

Mõnus absurdilugu küll. Siuke kino et anna aga olla. Muidugi, päris selline maksimaalne lugu ei ole, aga ikkagi. Igasugust pulli alates konkurendi ületrumpamisest kuni mingi roboti (või kes ta oli) võimuvõtmiseni kuskil galaktika nurgas. Peaks vist olema isegi pealkirja all "V (Tragedia pralnicza)", st. Ijon Tichy mälestuste viies osa.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lem käsitleb automatiseerimise ja küberneetika triumfiga seotudprobleeme, ja, mis seal salata, teeb seda meisterlikult.

Miks, võib siis küsida, ikkagi ja ainult "neli"? Minu arvates puudub selles loos veel täiel määral Lemile nii omane jõuline sarkasm. Rõhk on sõnal "jõuline". Mulle isiklikult jättis jutt pisut kobava ja kahtleva mulje.

Pisut sisust. Kaks pesumasinaid tootvat firmat alustavad omavahel konkurentsi. Tuues turule järjest täiuslikumaid ja täiuslikumaid mudeleid ei märka esialgu isegi konstruktorid ise, et need pesumasinad on üha vähem ja vähem pesumasinad... ja isegi masin on nende kohta raske öelda. Ühesõnaga, situatsioonidest, kus saab naeruvääristada inimliku alpust ja aplust, juba puudu ei tule!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lem on oluline autor, kuid kindlasti mitte mu lemmik... antud jutuga on täpselt niisamuti. Hea ja oluline ja puha, kuid maksimumhinnet sellele anda on minuarust ilmvõimatu. Ei ole see tore idee siin samaväärset kirjanduslikku teostust saanud.

Algus, kus kirjeldati kahe roboteid tootva korporatsiooni omavahelist vägikaikavedu... see algus oli uljas. Turtsusin üsna mitu korda naerda. Samas annan ka aru, et tegu oli suhteliselt labase Ameerika-vastase paskvilliga. Seda võib võtta kui sotsialistliku ulme poliitilise prostitutsiooni näidet... samas pole Lem kunagi varjanud enda Ameerika-põlgust... kui oligi riiklik tellimus, siis teostas selle isik, kes ei pidanudki eriti omi moraalseid tõekspidamisi vägistama. Paskvill või mitte, aga mõnus lugemine küll.

Tüütumaks läks hiljem, siis kui autor hakkas kirjeldama seda kosmoses laiutavat küberorganismi ja sellega seonduvaid juriidilisi jõnksatusi. Seda oli juba tüütu lugeda. Minul vähemasti küll. Ilmselt on siin tegu maitseküsimusega, aga alguse komejandile oleks võinud järgneda asja pööramine pigem filosoofilisele suunale... nagu see neljas esimeses Ijon Tichy mälestuses on. Kahjuks valis Lem tobeda rämekoomika, mis lõpuks langes üsna jabura prantsuse ulmekomöödia «Sandarm ja tulnukad» tasemele.

Tegelikult kõigub mu hinne kusagil kolme ja nelja vahel, kuid 1962. aasta kohta on tegu ikka suhteliselt karmi tekstiga, sest avaldasid ju anglo-ameerika autorid sedasorti tekste veel ka viis aastat hiljem kui eriti radikaalset new wave`i. Ning mõneti on ju Lemi jutt ka eelparoodia arvukatele hilisematele tekstidele, kus tõsimeeli uuritakse küberorganismide ja religiooni suhteid. Täideläinud prohvetlus on vanema ulme hindamisel alati austamist väärt.

Teksti loeti eesti keeles