"Trofiki" liigitub taolisesse, veidi vist juba klišeeks kujunenud õudusformaati, kus linnainimesed (enemasti noored) satuvad kusagil metsatalus või ääremaal mandunud ja psüühiliselt haigete sadist-maniakkide meelevalda. Minu teada on sel teemal ka omajagu filme tehtud, ehkki ise pole ühtegi näinud.
Tegelased on kahekümnendate eluaastate teises pooles elavad tavalised vene noored, klassikaaslased. Klassikokkutulekul räägib üks noormees salapärasest külast - Raspadõ -, kus kunagi kolmekümnendatel elasid kummalised vanausulised, kelle NKVD laiali peksis. Mahajäetud küla juures oli hiljem sõjaväeosa, kus toimus radioaktiivsuse leke, mis nõukogude ajal maha vaikiti. Aga nüüd valitsevat selles paigas, mida ühelgi kaardil eeo ole ega google´i abil ei leia, müstiline õhustik, mis tekitavat kõigis inimestes, kes sinna satuvad meeletut hirmutunnet. Noormees ei ütle, kust ta seda kõike teab, aga jutt kütab klassikaaslasi üles ja veetakse suurema summa peale kihla, et kõik 9 osalejat julgevad selles külas viibida ega pane putku. Mõni aeg hiljem organiseeritaksegi ühisreis metsakülasse.
Ehkki lähema poe müüja ja seeneline vannutavad seltskonda Raspadõsse mitte minema, saabub mikrobuss maalilisse kohakesse. Org, väike järv, kaljud, mets, pinnasesse vajuvad varemetes majad, mahajäetud kalmistu, aastakümneid mitte ühtegi hingelist. Järvest kerkib kummalist kollakat udu, mis on kogu romaani sündmustiku olulisemaid faktoreid. Klassikaaslased hakkavadki tundma meeletut hirmu, mis halvab nende mõistliku tegutsemise ja hirmu taga näib olevat see veider udu, mis pikkamisi noortekamba sisse piirab. Udu sisse hakkavad üksteise järel kaduma seltskonna meessoost liikmed - enamasti hääletult, ent vahel kostub udust võigast naeru või ruigamist. Seltskond taganeb küla suuremasse majja, kuhu udu keeldub sisse tulemast, ent ka seal pole turvaline - keldris näivad elavat mingisugused tundmatud olevused ja üldse on küla-alune kaetud maaaluste käikude võrgustikuga. Suur osa tekstimahust on asjaosaliste paanilise hirmu ja segaduses käitumise kirjeldus.
Kui elus on veel vaid seltskonna 3 naisliiget, võtab juhtimise enda kätte vapper Juliana, kelle silmade läbi valdavalt sündmusi nähakse. Süžees on mitmeid ootamatuid pöördeid ja lõpplahendus on suhteliselt ettearvamatu. Kui lugeja hakkab arvama, et metsakülas tegutsevad zombid, peab ta oma läbinägemisoskuses pettuma.
Selline lugu oleks minus tekitanud vaimustust siis, kui ma olin ehk 20-aastane. Praegu mõtlen, et kas 4 pole liiga hea hinne. Siiski - romaanil EI OLE õnnelikk lõpp ja avaldan tunnustust autorile, kes suutis umbes ühe ööpäeva jooksul toimunud loo 350 lehekülje peale venitada, ilma et see väga ebaloomulikult mõjuks. Hämmastav ikkagi, kuidas võivad inimesed, kes on surmasuus ja teadlikud äsja toimunud lähedaste inimeste tapmisest, sellest hoolimata pidevalt kildu visata ja vaimutseda - nad nagu oleksid teadlikud, et on tegelased romaanist. Üks neist mõtlebki, et nad on nagu Stephen Kingi süžees ja teine vihjab multikale "Siil udus" jms.