Soome ulme mulle meeldib. Kui tegu teadusliku fantastikaga, püütakse välja pakkuda midagi uut (näit. Anne Leinoneni ”Valged lõngad”) või ekstrapoleerida tänaseid arengusuundi tulevikku (M. G. Soikkeli ”Berliini näitelavad”, Risto Isomäki ”Sarasvati liivad”). Ka fantasy-alal pole eesmärgiks teiste matkimine, vaid omaenda terviklike maailmade loomine; heaks näiteks J. Kangasvuo ”Igas lihatükis on tahe” ja P. Jääskeläineni ”Seal, kus rongid pööravad ringi”, ”Laureli otsimas” ning ”Oi aegu ammuseid:…”. Kuigi taoline lähenemisviis ei garanteeri alati anglo-ameerika ulmega harjunud lugejate-ostjate soosingut, võib see mõnikord kaasa tuua rahvusvahelise läbimurde (J. Sinisalo ”Enne päikeseloojangut ei või” on tõlgitud tosinasse keelde ja ka R. Isomäki ”Sarasvati liivad” vähemalt eesti ja läti keelde)
Viljakas ja hinnatud ulmetõlkija J. Pekka Mäkelä, kelle arvel on üle 30 raamatu, on ise kirjutanud 4 romaani ning käesolev on ajaliselt teine. Nedud ehk neandertallased tulevad ruumilaevade ja ülivõimsa relvastuse toel Maale tagasi ning nõuavad endile oma iidseid kodukohti – kogu Kesk-Euroopat. Neilt aladelt siirdatakse inimesed ära, tekkivad hiigelsuured pagulaslaagrid. Romaani tegevuskohaks on siiski Soome, kus nedusid võib kohata vaid diplomaatide ja spioonidena. Ning mõistagi teisitimõtlejatena, keda jahivad nii oma salateenistuse agendid kui ka Soome politsei. Selgub, et sellise massilise ning äkilise tuleku kõrval on nedusid juba aastasadu salaja Euroopasse imbunud (eriti Soome) ning selline rasside segunemine on põhjuseks ka mõnede soomlaste vaiksele ning võiks isegi öelda et pooltummale olemusele.
Raamat annab vastuse ka küsimusele, miks neandertallased 20-30 tuhat aastat tagasi Maalt kadusid. Nimelt avastasid galaktika arenenud rassid, et Maal on kahte liiki mõtlevaid olendeid ja et nedudel oli omadus, mis puudus kõigil teistel rassidel – võime mõistust kaotamata aastaid üksinduses viibida. Seepärast kõlbasid nedud ideaalselt ruumilaevade pilootideks. Autori selline lähenemisviis on originaalne, sest sajad raamatud kujutavad neandertallaste kadumist nii, et sõjakad ning koostöövõimelised kromanjoonlased tõrjusid telepaatilisi võimeid omavad neandertallased parematelt aladelt välja, kuni nood sootuks hävisid (näidetena J. M. Aueli mammutsari ja T. Tarlapi lühiromaan ”Teiste maa”)
Nüüd hinnang. Romaan on ulmeliselt originaalne ja põnev, inimesed ja nendevahelised suhted tõepärased. Aga et Mäkelä harrastuseks om muusika (kirjutanud rokklauludele sõnu, esinenud bändides), siis on peategelaseks rokkmuusik oma probleemide ja loomekriisidega. Ning need jäävad mulle paganama võõraks. Tõepärased, aga võõrad ja sellepärast mitte eriti huvitavad. Hindeks neli pluss.
Viljakas ja hinnatud ulmetõlkija J. Pekka Mäkelä, kelle arvel on üle 30 raamatu, on ise kirjutanud 4 romaani ning käesolev on ajaliselt teine. Nedud ehk neandertallased tulevad ruumilaevade ja ülivõimsa relvastuse toel Maale tagasi ning nõuavad endile oma iidseid kodukohti – kogu Kesk-Euroopat. Neilt aladelt siirdatakse inimesed ära, tekkivad hiigelsuured pagulaslaagrid. Romaani tegevuskohaks on siiski Soome, kus nedusid võib kohata vaid diplomaatide ja spioonidena. Ning mõistagi teisitimõtlejatena, keda jahivad nii oma salateenistuse agendid kui ka Soome politsei. Selgub, et sellise massilise ning äkilise tuleku kõrval on nedusid juba aastasadu salaja Euroopasse imbunud (eriti Soome) ning selline rasside segunemine on põhjuseks ka mõnede soomlaste vaiksele ning võiks isegi öelda et pooltummale olemusele.
Raamat annab vastuse ka küsimusele, miks neandertallased 20-30 tuhat aastat tagasi Maalt kadusid. Nimelt avastasid galaktika arenenud rassid, et Maal on kahte liiki mõtlevaid olendeid ja et nedudel oli omadus, mis puudus kõigil teistel rassidel – võime mõistust kaotamata aastaid üksinduses viibida. Seepärast kõlbasid nedud ideaalselt ruumilaevade pilootideks. Autori selline lähenemisviis on originaalne, sest sajad raamatud kujutavad neandertallaste kadumist nii, et sõjakad ning koostöövõimelised kromanjoonlased tõrjusid telepaatilisi võimeid omavad neandertallased parematelt aladelt välja, kuni nood sootuks hävisid (näidetena J. M. Aueli mammutsari ja T. Tarlapi lühiromaan ”Teiste maa”)
Nüüd hinnang. Romaan on ulmeliselt originaalne ja põnev, inimesed ja nendevahelised suhted tõepärased. Aga et Mäkelä harrastuseks om muusika (kirjutanud rokklauludele sõnu, esinenud bändides), siis on peategelaseks rokkmuusik oma probleemide ja loomekriisidega. Ning need jäävad mulle paganama võõraks. Tõepärased, aga võõrad ja sellepärast mitte eriti huvitavad. Hindeks neli pluss.