Justkui saatusesõrm viibki Charlotte’i sellele bussireisile, kus tema kõrvale satub istuma jutukas ja pealetükkiv ameeriklane Frank Miller Chicagost. Esimene peatuspaik on Snaresbury klooster, kus filmiti üht Oscariga pärjatud ajaloolist eepikut.
Järgmine peatuspaik on Brindfordi külake, kus filmiti aastaid kestnud mitme põlvkonna külaelanike elust pajatavat seebiooperit. Nagu igas teiseski peatuspunktis loeb giid enne seltskonna bussist väljalaskmist neile sõnad peale, et kõik õigel ajal tagasi oleksid.
Charlotte mõtiskleb, kui tüütud tunduvad külaelanikele ilmselt sellised turistide hordid. Vaatamisväärsusi (ekraanilt tuntud maju ja tegevuskohti) mööda käies tunneb Charlotte üha enam miskit rusuvat ja painavat ängi. Ühe maja aknal näeb ta teda kurjal ilmel jälgivat poisinägu. Charlotte’ile meenutab poiss talle flaieri pihku surunud poisikest...
Järgmises peatuspunktis Wynsfordis läheb Charlotte jälle üksi uitama, ta soovib näha selle paiga filmiga seotud grotti. Selleni viival teel näeb ta äkki teesilti, mis viitab labürindile. Ühestki labürindist turismibukletis juttu pole. Charlotte’is ärkab uudishimu ja ta pöörab teelt kõrvale.
Peagi jõuab ta labürindini ning siseneb sellesse, seal uitades kaotab ta ajataju ning eksib... enesekindlalt püüab ta oma jälgi mööda tuldud teed tagasi minna, kuid vahepeal alanud vihm on need kustutanud. Bussi juures aga ootavad turismigrupi liikmed üht kadunud reisijat...
Üsna ettearvatav lugu. Roden on hea miljöölooja, aru ma ei saa ainult, miks ta seda head miljööd oma juttudes nii natuke liiga vähe lugejaile pakub. Selles pole ju midagi head, kui suurem osa õudusjutust täiesti ebaõudses atmosfääris aset leiab ning alles päris lõpuks siis antakse luejaile näpuotsaga õudu.