Noormees ja neiu abielluvad ning plaanivad endale kodu luua Kanada asustama preerias, kus uusasunikele nende tavaarusaama järgi meeletuid maalahmakaid harida antakse. Maa saamine tähendab muidugi väljarännet.
Värske abielupaar lepib kokku, et mees läheb ees Kanadasse ära ja rajab seal kodu esimesed alged (maja), et oma naisele seal väärilist elamist pakkuda. Aasta hiljem rändab naine mehele järgi.
Roden kirjeldab väga kaasakiskuvalt väikese sisemaalinna kitsast kodust pärit Eliza reisi ilma ühegi tuttava inimese või mentaalse pidepunktita üle ookeani Kanadasse ning seal praktiliselt läbi kogu kontinendi, ida suurlinnadest Torontost ja Montrealist läbi kaugele läände.
Vahemaad ja mõõtkavad on naise jaoks käsitamatult teistsugused. Lõpuks jõuab ta kohale ja kohtub üle ilmatupika aja armastatud abikaasaga. Nüüd peaks justkui algama nende raske aga õnnelik elu täis tööd, tööd ja veelkord tööd selle nimel, et oma kodu reaalselt üles ehitada.
Aga ei alga. Nende naabruses on tühjad hütid ja hooned – seal proovis oma kodu rajada ka üks teine perekond, aga ebaõnnestunult. Naine ei harjunudki selle ookeaniavarust meenutava preeriamiljööga ära ning...
Taustaloos kirjeldab Roden, kuidas sai inspiratsiooni selleks väga vingeks jutuks ajakirjast Maclean’s loetud artiklist Kanada preeriaalade asustamise kohta, mida illustreeris suur üle kahe külje panoraamfoto preeriamaastikust. See fotolt vastu vaadanud avarus ja sellega kaasas käivad vastakad emotsioonid sünnitasidki selle loo.
Artiklis mainiti ka möödaminnes, et asustuse varasel perioodil ei harjunudki paljud mõnest väiksest ja kitsast ookeanitagusest külast või linnakesest pärit naised selle preeria avaruse ja mastaapide erinevusega ära ning läksid hulluks.