Võrreldes Rodeni antikvaarsema või a(nta)rktilisema miljööga juttudega koosneb see lugu justkui kõigest sellisest, mis mulle (õudus)kirjanduses ei peaks meeldima (kaasaja linnainimeste tühised suhted, ängid, hirmud ja pahed), ometi tulevad just siit minu esimesed maksimumpunktid Barbara Rodeni loomingule.
Igatahes on see üks äärmiselt sugestiivne ja mõjus jutt! Autor kujutab vägagi usutavalt hotelli öise vahetuse kolme-nelja töötaja omavahelisi suhteid, tulevad välja nende eraelulised seigad, kes on teises elus prostituut, keda kahtlustavad kolleegid salaalkohoolik olemises...
Üks töötaja käib igal ööl rutiinselt alati hotellibaari kassat ära toomas, ta jääb alati kuidagi kauaks ära – kuni ükskord lumetorm lennuplaanid sassi lööb ning hotell ootamatult eriolukorra tõttu külastajaid täis saab ning unise öise vahetuse rutiinid segi paisatakse ning baari läheb sulgema teine töötaja... Mängu tulevad mõne aasta taguse sarimõrvari ohvrid, mängu tuleb üleloomulik.
Ütleme, et selline kõle ja kalestunud urbanistlik õuduslugu, tembitud vägivalla, seksuaalteemade ja alkoholismiga – kokteil, mis mulle millegipärast väga tugeva mulje jättis ja lugemise ajal reaalse hirmu- ja õudustunde tekitas. Oma tonaalsuselt sobinuks lugu kindlasti ka antoloogiasse «Sünged varjud», kui keegi veel sellist väikest raamatukest mäletab ;)
2.02.11 Järgmises arvustuses tehtud märkuse kohta pean tõdema, et see see on, kui raamatuid poolmagavas olekus lugeda. Nagu mina siis.