Edgar Allan Poe (1809-1849) 200. sünniaastapäeva puhul ilmunud Ellen Datlow antoloogias «Poe» avaldatud jutt «Igaviku äär» on samuti Arktika avastamise aineline õuduslugu. Või, noh, see pole rangelt võttes vist õudusjutt. Ellen Datlow küsis kaastöölistelt antoloogia jaoks mitte Poe pastišše, vaid konkreetsetest Poe tekstidest inspiratsiooni saanud moodsaid kirjandusteoseid.
Rodeni sõnul on jutu inspiratsiooniallikateks jutud «Langemine Maelströmi» ja «Pudelist leitud käsikiri» ning kirjaniku metafüüsilis-filosoofiline pikk essee «Heureka». Ehk siis mitte väga õudust tekitavad tekstid, vaid pigem sellised varase metafüüsilise ulme näited, milliseid Edgar Allan Poe loomingus veel mitmeid leidub.
Loo peategelane, Virginia jõukast perest pärit William Henry Wallace, on suur John Cleves Symmes Jr-i (1779-1829) nn. «õõnsa Maa» teooria toetaja (nagu muuseas ka E. A. Poe) ning usub, et maakera sisemuses paiknevasse elukskõlbulikku maailma pääseb väravatest, mis asuvad planeedi polaarpiirkondades. Päris ajaloos koos lehetoimetaja Jeremiah N. Reynoldsiga (1799-1858) õõnsa Maa teooriat mitmele USA presidendile maha müümas käinud endine armeeohvitser Symmes saavutaski lõpuks John Quincy Adamsi (1767-1848) toetuse Arktika ekspeditsioonile, kuid uus president Andrew Jackson (1767-1845) oli selle vastu ning asi pandi kalevi alla. Muide, Reynoldsi õõnsa Maa loengud inspireerisid Poe’d kirjutama romaani «Arthur Gordon Pymi juhtum».
Roden jutustabki ajaloolisi fakte ja isikuid enda väljamõeldutega läbisegi pikkides loo Wallace’i püüdlustest 1820.-40. aastail pääseda ekspeditsioonidele ja laevadele, mis viiksid ta Arktikasse leidma neid väravaid. Selleks jätab pealtnäha edukas noormees juuraõpingud ning süveneb kogu hingega teemasse. Lõpuks võtab ta omaks reaalse USA polaaruurija Charles Francis Halli (1821-1871) meetodi, nimelt elab ta mitu aastat eskimote seas, õpib ära nende eluviisi karmis polaarkliimas ellujäämiseks ning jätkab seejärel oma missiooni. Päris ajaloos sai Hall kuulsaks kaduma läinud sir John Franklini (1786-1847) polaarekspeditsiooni traagilise ja võika lõpu väljaselgitajana 1860. aastail.
Rodeni jutt on eelkõige maiuspala 19. sajandi Arktika avastusloo austajaile ja Edgar Allan Poe loomingu sellise veidrama poole (mitte tuntuimate õuduslugude) hindajaile. «Igaviku ääre» suurimaks plussiks ongi oskuslik mäng päris ajaloofaktide ja tegelaste ja oma väljamõeldiste veatu kokkusulatamine ning loomulikult ehe Kanada arktilise saarestiku üksinduse jäine õudusmiljöö, koos kõige sellega kohustuslikult kaasas käivaga.
Soovitada võib vaid selle teema gurmaanidele. Mina ei hinda maksimumiga, kuna taustatöö ja loo väljamõtlemine tunduvad olevat kogu auru ära võtnud, lugu on pisut tuim ja elutu – aga sellisena sobitub ta tahes või tahtmata sisulis-õhustikulisse konteksti.