Aus hinne oleks üks, aga ei ole, kuna teadupärast - kui mõtlema hakata, on ka hullemat ilmunud!Silver Sära on eelnevalt arvustanud tegelikult selle "jutu" kaheksast leheküljest kolme viimast, mis tegevust kirjeldavad ja faabulat arendavad. Esimesel viiel lk-l Kaplinski lihtsalt heietab ja tümitab talle omases stiilis. Tümitab seda kõike, mida me niigi teame talle mitte meeldivat. Moodsat maailma, kapitalismi, ja nii edasi bla-bla-bla. Ja tümitab jällegi ise peaga vastu ummiktee müüri joostes. Ei püüagi mingit lahendust, alternatiivi näidata. Ühesõnaga meenutab Kaplinski oma viimase 15 aasta esinemistega üha enam seda vanamoori Inglismaal, kes esimese veduri katsetuse puhul algul tänitas, et ei lähe käima ja siis pärast, et ei jää seisma.
Mis on aga sellel poliitilisel mudaloopimisel pistmist kirjandusega? Mitte midagi ei ole pistmist! Miks seda siis ilukirjandusena pakutakse? Ma ei tea!
Oleks ma Taivo Rist, arvustaks ma seda teksti ilmselt kuidagi nii:
Zooloogiamuuseumi direktori juurde tuleb veider mees, kes annab mõista, et suudab väljasurnud liikidesse kuulunud isendeid ellu äratada. Muuseumidirektor peab teda tavaliseks hullukeseks, kuid pärast mehe lahkumist, avastab, et muuseumisaalis on üks väljasurnud liiki kuulunud linnutopis ellu ärganud ning peksab tiibadega vastu klaasvitriini.
Kusjuures lõviosa mahust endale võtnud päevapoliitiline kisa ja kolmandiku loost moodustav süzheeareng ei haaku ka veel märkimisväärselt omavahel. On selline hea ulmejutt? Kus on siin zhanriulme?
Tegu on halvemat sorti maagilise realismiga, mille kõrval isegi Mehis Heinsaar oma visadest püüdlustest hoolimata kahvatub. Kui nüüd pärast seda "Külalist" jäi suhu paha maitse, siis heaks meeldetuletuseks, mis on kirjandus, Suur Kirjandus, ja kuidas seda teha tuleb, soovitan samast numbrist lugeda Nigov-Õnnepalu meisterlikku jutustust "Ussikuningas", mis pole küll ulme, kuid on suurepärane näide sellest, et ka siin konnatiigis saab luua tõelist maailmakirjandust. Kõik. Olen rääkinud.
