Jaan Kaplinski

«Hektorit» hakkasin ma lugema suurte ootustega ning samuti ka teatava skepsisega. Viimase põhjuseks oli eelkõige lühiromaani avaldamiskoht... ei arvanud, et «Looming» miskit pädevat ulmet võiks avaldada. Õnneks eksisin!

«Hektor» on korralikult kirjutatud kirjandus. Ka teksti esimeses pooles olev ulmeosa on võrratu. Hektori mõtted, mälestused ja vaatlused tekitavad ikka üsna võimsa ängi. Loo teine pool hakkas minu jaoks ära vajuma, iseäranis see väeteaduste osa... kuigi suure plussina tuleb märkida seda, et Kaplinski ei libastunud, ega muutunud siin naeruväärseks... pahe, mille mülkas enamus väeulmet minuarust sumpab. Samas oli selle lühiromaani teine pool minuarust liialt pikk – tasakaal sai rikutud, kuigi selleks rikkumiseks põhjust polnud.

Lühiromaani plussideks peangi ma eelkõige hästileitud ja teostatud meeleolusid ning ka seda, et tekst paneb ka pärast lugemist enda üle mõtlema. Tänapäeval on see üsna haruldane. Soovitan kindlasti lugeda inimestel, kes hindavad tarka ja meeleolukat (ulme)kirjandust... seiklusloo otsijad võivad pettuda, aga võivad ka mitte, sest «Hektoris» toimub ikka üsna palju. Samas on tekstist miski sõnulseletamatu puudu ning seetõttu jääb minult viis saamata.

Aga teised ei tundnud seda. Ei valitudki aasta parimaks jutuks. Siis hakkasin kahtlema. Võib-olla on see olnud viirastus? Miski, mida polegi, ainult tundub mulle? Ja ma ei saa lahti mõttest, et ma pole üheltki eesti autorilt nii head ulmeteksti lugenud. Mitte kunagi.