Raamatu esikaanel näeme kohe sümbolitega kaunistatud pentagrammi, nii et eelootus suunatakse satanismile või okultismile laiemalt. Pettuda ei tule - romaani põhiliiniks on rituaalmõrvari tabamine. Tapetud inimesed on eriti võikalt surnuks piinatud, nende juurest leitakse tagurpidi riste ja seinale kirjutatud itaaliakeelne sõna peccavi, mis tähendab "ma olen patustanud". Kurjategija tabamisega tegeleb suurem grupp inimesi, ent kesksed tegijad on uurija Jane Rizzoli ja politseiarst Maura Isles. (Isles ja Rizzoli on tegelased kokku seitsmes Gerritseni raamatus, millest "Mefisto klubi" on kuues; Amazoni võrgulehe lugejakommentaarides väidetakse, et "Mefistot" pole võimalik lugeda eelnevaid osi teadmata, aga vaidlen vastu - jah, on viiteid varasematele sündmustele, aga need on ebaolulised. Sarja ülejäänud osad arvatavasti üleloomulikku elementi ei sisalda.)
Mõrvari kohta pole vähimatki teavet ega jälgi, küll jääb aga mulje, et tagaaetav pole mitte kogu aeg kurjategija, vaid ka politseinikud ise peavad oma elu pärast muret tundma. Rizzolit ja Islesi tööd segab aga tõsiselt romaanile pealkirja andnud klubi, mida juhib keegi härra Sansone. Uurimise käigus puututakse mehega ikka ja jälle kokku ning mees äratab tõsist kahtlust. Kui hakatakse uurima mehe tausta, keelatakse see Justiitsministeeriumist kohe ära. Pikapeale selgub, et Mefisto klubi koondab endas inimesi, kes usuvad üleloomulikku kurjusesse, mis on n-ö lihaks saanud, ja aitavad riigiorganeid selle hävitamisel. Nende uskumise järgi elavad meie planeedil nephilim´id - olevused, kellele on vihjatud apokrüüfilistes piiblitekstides. Need nephilimid tekkisid taevaste olendite (langenud inglite) ja inimnaiste vahelistest kontaktidest ja nendes olevustes on kehastunud ülim kurjus, mis avaldub eelkõige sadistlikes sarimõrvarites aga ka muudes jõhkrates tegudes. Arvestatav osa romaani tekstist puudutab materialistliku maailmavaatega uurijate/kohtuarstide veenmisele Mefisto klubi liikmete poolt, et Saatan elab mõningates inimestes füüsilisel kujul.
Raamatus kulgeb paralleelselt 3 liini. Ülejäänud 2 puudutavad ühe nephilimi - Danieli - noorpõlveaega ja tema onutütre põgenemist Danieli eest tosin aastat hiljem. Raamatu lõpus saavad kõik liinid loomulikult kokku.
Üsna põnevas ja haaravas stiilis õuduslugu. Neli pluss. Kes tahab veel eesti keeles nephilim´dest lugeda, võtku ette Lynn Sholesi ja Joe Moore´i triloogia "Graali vandenõu", "Viimane saladus", "Hadese projekt" (Ersen, 2006-2007), ehkki see on tasemelt nõrgem.