Romaani põhisisuks on 29-aastase Rauli hinge rändamine erinevate kehade vahel. Mees vajub mingisugusel festivalil kokku ja ülejäänud maailma jaoks on tegu koomaga, millesse mees jääb pikemaks ajaks. Samas liigub Rauli hing mööda erinevate inimeste kehasid - esialgu tahtest sõltumatult, hiljem aga juba teadlikult, keha valides. Sellel inimesel, kelle keha ta hing "vallutab" jääb vastavaks ajaks üldjuhul mäluauk (ei toimu hingede vahetust). Algselt ängistavast ja skisofreenilisest olukorrast hakkab noormees rohkem aru saama siis, kui ta taipab, mil moel hinge üleminek toimub: tegu on spetsiifilise maarohtude seguga, mille ta oli endale etnofestivaliks sigaretitäiteks kokku keeranud. Pakkudes suitsu kellelegi teisele, läheb hing sellesse kehasse edasi. Et ta pole võimeline seda konkreetset segu enam uuesti kokku segama, jääb tema põhimureks 14 sigareti lõppemisel oma koomas lebavasse kehasse tagasi jõuda. Vahepeal aga kasutab ta olukorda ära. Ta ei oska aimata, et keegi teine, kelle kehasse ta parajasti läheb - üks teadmanaine, Maaema - tema plaanidele vahele astub.
Romaani jooksul käib Rauli hing 7 kehas (iga keha kohta on 1 peatükk ja kehast ka poolpaljas foto), iga keha piires on lehekülje päisesse märgitud nimi, kelle teadvus (hing) parajasti kõneleb. Romaan jätab eklektilise mulje - noortesläng vaheldumisi vanainimese kõnepruugiga, maausku segi New Age´iga. Olles autorit oma raamatust rääkimas kuulnud, olen kindel, et Randma on võtnud oma esikteost üsna tõsiselt. See ei tähenda muidugi, et iga lugeja jaoks peaks see tõsine või meeldiv olema. Romaan on mu meelest hästi lõpetatud (lõppude üle ma alati kaeblen) ja üldiselt kergelt loetav, aga jäägu need paremad hinded teiste arvustajate panna. Minult kolm pluss. Ei suutnud kaasa elada, ehkki esikteose kohta ei pea autor piinlikkust tundma.