Eesti-teemaline etnoulme pole mulle kunagi eriti meelepärane olnud. Võib-olla meenutavad need lood mulle liialt lapsikuid kunstmuinasjutte või eesti rahva ennemuistseid jutte. Ja ega Eestis ei ole ju kõiki neid murueide tütreid ja tulihändi jne - ma tean, ma ise elan siin. Ikka kaugele, eksootiliste "primitiivsete" rahvaste juurde tuleks tegevus viia. Pokupoja loo lugemine langes nüüd liiga lähedale kogumiku "Pikad varjud" lugemisele ja selle alamžanri annus näib liiga suur olevat. Ega BP ei kirjuta amatöörlikult, aga lihtsalt pole minu maitse.
Pikem lugu keskendub mõisamaadel elava ja töötava sepa - Matsi - elule, allakäigule ja surmale. Lootustandva noormehe ja hilisema hinnatud meistri elus toimub järsk pööre halvemuse poole, kui tema lapseootel naine uue maja ehitusel auku kukub, tekib iseeneslik abort ja sureb ka naine. Uut maja on aga ehitatud suurte kivirahnude vahele, mida vanemad inimesed arvavad olevad sissepääsu haldjamaailma. Mats hakkab jooma, muutub pahuraks ja tigedaks. Sepa-asju hakkab rohkem ajama teema nooruke tütar, kes sõlmib mingisuguse ebamäärase koostööleppe läbirännul oleva vanamehega - meenutab hinge müümist.
Märksõnadest võiks nimetada veel kratti. Juttu saaks vajadusel kasutada ka alkoholismivastase propagandana.