Siis saategi ühe peiariloo suurest, mitmesuguste omadustega õnnistatud sangarlikust koerast, kes üritab täide viia purjus ja muidu totakate ristiemade ennustusi. Sest ennustused lihtsalt peavad täide minema, isegi siis kui need näevad ette kangelastegude sooritamist mõõga abil ja kuulsat kõnemehe saatust, rääkimata arvukatest lapselapselastest.
Ristiemadest Haldjakesed ei pannud tähele, et inimlapse asemel jagasid nad oma kuulutusi ilmsüütult magavale kutsikale, kes parasjagu nägi kätkis oma neljandat und. Seda, kus kogu tegevus toimus laudas, taustaks vana lehmakont ja paar kana ning kohustuslikus korras hubisev valgus. Ning viis haldjakest. "Ametlik versioon Haldjakeste olemusest väitis, et nad on kui noored tütarlapsed nõtke keha ja sädelevate tiivakestega./.../ Ringi liikus ka hulk mitteametlikke arvamusi, muida muidu kombekad inimesed omavahel avalikult ei arutanud. Ettevaatuse mõttes." Aga hull koera unenägu osutus veel hullemaks reaalsuseks.
Bix Pokupoja keelekasutus on ulakas ja uljas ühtaegu. Ta vallatleb lausetega ja keele ülesehitusega niivõrd, et kohati muutub muidu kõnekeelne tekst kirjakeelseks. Mis ei ole otsene viga, aga teeb kogu raamatu jälgimise natuke keeruliseks. Seda juhul, kui lugeja ei suude tekstiga ühte jalga astuda.
Kes on Bix Pokupoeg? Enda kohta kirjutab ta nii: "Pokud on sellised huvitavad tegelased. Looduslähedased, veidi häbelikud, pikkade (peaaegu maani) juustega...Võin teile (käsi südamel) kinnitada, et mina selline ei ole! Elupõline linnalaps, igal võimalikul (ja võimatul) juhul lava peal esinemas ja juuksed... Hea küll, hea küll! MIDAGI seal ikka VEEL kasvab." Ühtlasi on Bix kirjandusportaali Poogen üks juhtfiguure – algusaastail suur isa ja õpetaja paljudele noortele, praeguseks oluline taustategija. Bix on keegi seesugune, kelleta ei oleks kirjanduslik maastik päris nii värviline, nagu ta praegu on.
Raamat "Üks peiarijutt suurest sangarist, tema truust sõbrast, Haldjakestest, rändrüütlitest ja korradi Kuningatütrest" algab väga tempokalt. Nii tempokalt, et lugeja lohistab autoriga kaasa joostes jalgu, kui ei taha päris maha jääda (ehk lehekülgi pidevalt tagasi keerata ja sama juttu teist ning kolmandat kordagi üle lugeda), aga mida enam lugu ennast lahti kerib, seda lustakamaks läheb. Jooksmine muutub kergeks sörgiks ning ühtlast tempot hoides on võimalik kogu 280-leheküljeline raamat ilma võileiba vahepeal söömata läbi lugeda.
Tõele au andes tuleb aga tunnistada, et väikseid peatuskohti tekib küll, selliseid, kus tekib tahtmine lugu edasi kerida ehk lehekülgi edasi lapata. Ilmselt on need tekstikohad kuidagi vajalikud loo seisukohast, aga toimetajana näitaksin ma kääre. Näiteks peatükile, mis kirjeldab kuninga väga igavat päeva sama igavalt. Kui see oli ka autori seisukohast taotluslik, siis lugeja ei pruugi sest aru saada. Ning väga lihtne on raamatut käest ära panna. Et võibolla kunagi homme loen edasi.
Preemiana pärast kuninga sisutute päevade kirjeldusi kerib tempo ennast üsna ilusasti üles. Tuuakse mängu "korradi Kuningatütar", kes ei jää seiklushimult ja pealehakkamiselt vahemalgi määral suurele sangarile ega tema truule sõbrale Justusele alla.
Mis saab Pontust, Justusest, tädi Maalist, Kuningast, korradi Kuningatütrest, Haldjakestest ja kõikidest teistest, on kõige targem iselugeda. Eraldi tasub märkida Mihkel Mõttuse graafikat ja raamatu kujundust. Kirjašrift võib esialgu tunduda silmale harjumatu, aga sellega on nii, nagu kogu raamatuga. Kui ära harjub, võib meeldima hakata.
Seda koerad ostaksid!