Lugesin ja mulle selgus, et raamat on hea, isegi väga hea ning siis ma lahutasin terad sõkaldest. Antoloogia algus on väärikas: 1866 Kreutzwaldi kirjutatud Põhjakonn, aga sellega klassika headus ka lõpeb. Tuglase „Maailma lõpus“ (1917) on võlts, nii võlts – antoloogia nõrgim jutt. Tammsaare ja Ristikivi palad olid puised, vaevu rahuldavad! Ilmselt polnud koostajal midagi võtta sealt, kus midagi polnud.
Järgnevad kakskümmend kaks kobedat ja eriti suurt lugemismõnu pakkuvat lugu, millest ehk kuuteteist hindaksin maksimumiga. Kõik need on nii eriilmelised, et raske on ühte teisest paremaks või tugevamaks pidada – eile järjestasin nii, täna naa ja homme hoopis muudmoodi. Kui eile oli esiviisik (suvalises järjestuses): Meeleparandaja (Trinity), N’Yargal (Kivistik), Hällilaul (Belials), Meister ja õpipoiss (Loper) ja Mirabilia saladus (Hargla), siis täna on selleks Loojangulaul (Ojamaa), Näkipüüdja (Lembinen), Punksi metamorfoos (Sander), Sulavesi ja vereside (Meres) ning Umgolla mustad maagid (Mahkra). Aga kes teab, mis eelistusi toob homne päev; ehk Veskimehe, Kalmsteni või hoopis mõne eilse või tänase loo uuestikerkimise viisikusse.
Kuidas kirjeldada kirjeldamatut, hinnata hindamatut. Need kaks põhimõttelist küsimus kerkivad üles iga monumentaalse antoloogia puhul. Ilmselt tuleb lähtuda püstitatud eesmärkide saavutamist ja lugemisnaudingust. Eesmärk on selge: ülevaate pakkumine eesti fantaasiakirjanduse ajaloost ning seda teeb see raamat täiuslikult. Ka naudingu osas pole kahtlust: eriti soovitatav kõigile, kes lugeda armastavad, mitte üksnes ulmehuvilistele. Seega: kindel viis pluss.