Kuueteistkümnes, Veenuse-teemaline "Täheaja" antoloogia on minu meelest lugude keskmise taseme poolest kõigist sarjas ilmunud antoloogiatest kõige parem. Kindlasti leidub ka teistsuguseid arvamusi, sest "Hirmu planeedi" lugudes domineeriv seikluslik stiil ei pruugi kõigile meeldida. Siiski arvan, et "Täheaja" muutumine temaatiliste antoloogiate sarjaks on parem lahendus senistest "igaühele midagi"-tüüpi antoloogiatest.
Silma torkab vast "päris klassikaliste" Veenuse-lugude (nt. Leigh Bracketi tekstid) puudumine. Kõige vanem antoloogias sisalduv lugu, Keith Bennetti "Raketlastel on karvased kõrvad", pärineb aastast 1950. Muidu on antoloogias sisalduvate tekstide valik lai, ulatudes tuleviku-teemalisest hard-SF-ist poliitilise hõnguga alternatiivajaloo ja kummaliste segažanris tekstideni.
Veel üks silmatorkav detail on antoloogia sisukord: ehkki tõlkelood ja algupärandid on antoloogias paigutatud läbisegi, on need sisukorras toodud ära kahes eraldi tulbas. Nii ei järgi sisukord päriselt antoloogia ülesehitust.
Silma torkab vast "päris klassikaliste" Veenuse-lugude (nt. Leigh Bracketi tekstid) puudumine. Kõige vanem antoloogias sisalduv lugu, Keith Bennetti "Raketlastel on karvased kõrvad", pärineb aastast 1950. Muidu on antoloogias sisalduvate tekstide valik lai, ulatudes tuleviku-teemalisest hard-SF-ist poliitilise hõnguga alternatiivajaloo ja kummaliste segažanris tekstideni.
Veel üks silmatorkav detail on antoloogia sisukord: ehkki tõlkelood ja algupärandid on antoloogias paigutatud läbisegi, on need sisukorras toodud ära kahes eraldi tulbas. Nii ei järgi sisukord päriselt antoloogia ülesehitust.