Jutuvõistluse "teine pool" paberile trükituna kiskus antoloogia taseme alla. Kui see osa läbi loetud, hakkasid aga paremad lood tulema.
1.
4
3.0
1.
12
4.083
2.
7
4.286
3.
12
3.5
4.
8
3.875
5.
4
4.0
6.
1
5.0
7.
6
3.167
8.
7
4.571
9.
6
3.667
10.
3
3.667
11.
6
4.0
12.
5
3.6
13.
3
3.667
14.
4
4.25
15.
4
2.75
16.
3
3.667
17.
4
4.0
18.
6
3.833
19.
1
3.0
20.
2
4.0
21.
1
4.0
22.
2
4.5
23.
7
3.286
24.
1
4.0
25.
6
4.5
26.
2
4.5
27.
3
4.0
28.
3
4.333
29.
4
3.75
30.
1
5.0
(antoloogia aastast 2012)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2012
Eesti naise elu naisulmekirjanduse pilgu läbi.
Nüüd siis jõudis lõpule ulmekirjanuse jutuvõistluse esikümne avaldamine. Kümnest tööst seitse on naiste poolt kirjutatud.
Need naised tunduvad olevat enamasti neljakümnendatesse jõudnud – guugel aitas – tähendab, neil peaks olema ettekujutust elust küll.
Seitsmest jutust kolmes/neljas (kõiki detailideni ei mäleta kah) on tähtis ja kole (kõige koledam) asi soovimatu rasedus.
Seksuaalset vägivalda ei ole! Täheaja kümnendas numbris on küll üks vägistamise lugu, aga see on välismaise meesautori 1985-ndal aastatal esmaavaldatud jutt.
Kõigis soovimatu rasedusega juttudes (ja veel ühes naisautori omas) seksivad naised üsna laialt ringi. Kõiki ei mäleta kah.
Laialt ringikeppimise tulemusena eostuvate laste saatuse pärast naised ei vastuta. Süüdi on mehed või needus. Mehi tabab ka teenitud karistus – teispoolsed saavad nende hinged.
Õigus (keppida) on kätte võidetud!
Võiks võtta ka vastutust – kui ei taibanud jalgu koos hoida – siis ei maksa mehi ega needusi süüdistada.
Armsad naisulmekirjanikud(!) – teeks edapidi nii, et soovimatut rasedust oleks (oluliselt) vähem. Ei pea ju kõik tegelased totukesed olema – raseduse vältimisest räägitakse juba põhikooli inimeseõpetuses.
Pealegi, ulmekirjanduse põhilugejaskonna probleem see ei ole – tähendab muutub igavaks – kui mitte muidu, siis kordumise kaudu.