1.
4
3.0
1.
12
4.083
2.
7
4.286
3.
12
3.5
4.
8
3.875
5.
4
4.0
6.
1
5.0
7.
6
3.167
8.
7
4.571
9.
6
3.667
10.
3
3.667
11.
6
4.0
12.
5
3.6
13.
3
3.667
14.
4
4.25
15.
4
2.75
16.
3
3.667
17.
4
4.0
18.
6
3.833
19.
1
3.0
20.
2
4.0
21.
1
4.0
22.
2
4.5
23.
7
3.286
24.
1
4.0
25.
6
4.5
26.
2
4.5
27.
3
4.0
28.
3
4.333
29.
4
3.75
(antoloogia aastast 2011)
eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2011
Ma olen trükiajakirjanduses juba maininud, et imho oli parim lugu seekordsel jutuvõistlusel "Muna". Hindeks kindel viis. Selles on just nii palju sündmusi, kui sellises pikkuses jutule sobiv. Lõpuks ometi on keegi ka Eesti ulmes tulnud selle peale, et maailma kirjeldamine millegi puudumise kaudu on palju tõhusam katsest kirjeldada tervet maailma selles leiduva loetlemisega. Tõsi, see nõuab lugejalt mõtlemisvõimet – aga eks olegi ju nii, et kunstielamuse saamiseks peavad pingutama nii looja kui vastuvõtja. Kas oleks pidanud seletama, kuidas muna kirjeldus arvutis rikneda võis? Ei, see poleks selle loo materjal, loo peategelasel polnud sellise probleemiga vähimatki kokkupuudet. Küll jääb mulle teadmata, milliseid seeni peab sööma, et mõte selle loo juurest Poola agraarse potentsiaali juurde lippaks, aga sellest pole midagi, peamine, et mõte üldse mingil määral liikus.
"Joosta oma varju eest" väärib tugevat nelja ning ma olen väga nõus sellega, mida Indrek Hargla eraldi arvustuses öelnud. Autor kas ülehindas lugejaid või oli oma mõtetes selle maailmaga tegelenud juba nii kaua, et mõnede oluliste asjade kirjapanek ei tundunud enam olulisena.
"Nõiamoori Miisu" ja "Udriku küla naised" kuuluvad pigem slipstreami kui žanriulme hulka. Mis ei tähenda veel hinnangut. Mõlema puhul on plussiks realistlik, hästi kirja pandud taust ning väga usutavad tegelased. Ning mõlemad jäävad pisut hätta ulmelise elemendi lisamisega. Linnainimesest kassisõbrana meeldib "Miisu" mulle rohkem, aga mõlemad jutud on head hinnet väärt.
Täielikuks läbikukkumiseks pean kogumikus ainult "Ajudega töötajaid". Muidugi on naljakas kujutleda maailma, kus usuhullude asemel käivad oma propagandalehte pakkumas teadusliku maailmavaate levitajad, aga sellest üksi loo jaoks ei piisa ja kõik muu oli alguse ja lõputa soga.
Miks koostaja otsustas kogumikule otsa keevitada just sellise, kõige muuga kokkusobimatu tõlkeloo, jäi mulle arusaamatuks, aga ju ta ise teab.
Mul on hea meel ometi kord oma eelarvamuses eksida. Kas see, et jutuvõistluse esikümnest seitse (sh kõrgemat) kohta on endale haaranud naisautorite jutud, tähistab mingit paradigma muutust, on siiski veel vara öelda.
Järgnev on kahtlemata sooliselt kallutatud hinnang, aga kui me juba naised kirjutuslaua taha laseme, siis tulemuseks on enamasti literatuurselt täiesti talutaval tasemel, sisult sekundaarne/pseudoprobleemidest ainest ammutav kraam.
Kõige ehedam näide sellest antud valimis on "Nõiamoori Miisu", mis on põhimõtteliselt lihtsalt üks otsitud üleloomuliku lisandiga naistejutt Bridget Jonesi tüüpi naispeategelasega. Viimase probleemiks on lörriläinud suhe ning raskused eneseleidmisel ning iseseisva elu alustamisel, millise temaatikaga pole kuigi raske leida kaasaelamist suguõdedest lugejate seas.
"Muna" demonstreerib naisterahvaste imepärast võimet aduda maailma käigushoidvaid mehhanisme omal iseäralikul moel, mis on neile läbi aegade toonud loorbereid young adult ulme alamžanrites. Loo teine pool on pigem konspektiivne, seetõttu on see tekst ka kipakam kui antoloogia teised jutud.
Veelgi rõhutatult literatuursem, isegi lausa väljapaistval kirjanduslikul tasemel on antoloogia nimilugu ja jutuvõistluse võitja, kuid jällegi ei saa ma ilma soovahetusoperatsiooni läbi tegemata aru, miks lugu kirjutati ega suuda tegelastele tiibu selga mõelda.
Ja justkui selleks, et mulle vastu vaielda, on kõige suuremate munadega lugu kogumikus kirjutatud just naisterahva poolt. Ülle Lätte muhedas jutus teeb näputäis elu näinud Udriku küla moore käepäraste vahenditega otsa peale küla terroriseerivale kollile. Just sellised vanaemad täidavad me südame uhkuse ja vaimustusega.
Maniakkide Tänava "Ajudega töötajate" juures hämmastab mind samaväärselt kaks asja. Esiteks küpsus, milleni Tänav kirjanikuna on jõudnud (meenutagem siinkohal nostalgiliselt seda armetut kraami, millega ta alustas) ning teiseks žürii suutmatus kamba peale jutuvõistluse tõelist suverääni ära tunda.
Tõlkelugu seevastu meenutab seevastu seda situatsiooni kui vati sees kasvanud lilleke hakkab kirjutama nutulugu kodutute raskest elust. Ei veena. Ükski tegelane Hanoveri jutus (mille pealkirja mu silmad senini loevad kangekaelselt kui "Fixing Hangover") ei pane kaasa elama; pealegi on mul tunne, et sarnasest asjast on aastaid enne VanderMeeri palju paremini kirjutatud.
Valimikku lõpetavas non-fiction artiklis polemiseerib Siim Veskimees Belialsi ja Taivo Ristiga. Eriti vaidluses viimasega läheb argumentatsioon pigem seda rada, et kellel on on pikem ja kas sa tankis põlenud oled, kuid samas näib Veskimees täiuslikult valdavat esseistlikku-arutlevat stiili, mida on raske mitte nautida.
