Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 6: Pika talve algus

(antoloogia aastast 2009)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2009

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Ma ei ole Täheaegade järjekindel jälgija, aga kaanel olevate nimede põhjal tundus, et palju asjalikumat kogumikku ei saakski olemas olla, nii et ostsin ära. Ei viitsi nüüd aga jutte ükshaaval lahkama hakata. Üks üldistus: tekst on tugevam kui visuaalne külg. Riietusese kaanel oleva neiu seljas ei vasta minu ettekujutusele mantlist. Ja need vahevinjetid on mitte lihtsalt tarbetud, vaid ka ebaesteetilised.

Poleks päris õiglane öelda, et Hargla esineb tuntud headuses. Hargla muutub ajapikku ikka osavamaks, suudab siduda erinevaid tuntud motiive üheks jutuks ning lisada neile omalt poolt midagi üllatavat, suudab luua omanäolisi tegelaskujusid ja pinget lõpuni üleval hoida. Nii et meeldiv lugemine, mis õigustaks kogumiku hankimist ka siis, kui ülejäänu peaks jamaks osutuma. Õnneks aga ei osutu.

See, et esineb tuntud headuses, käiks pigem Veskimehe kohta. Kellel alati ei õnnestu kolme rida üheaegselt päris pingul hoida. Vähema kui kolmega ta ei lepi ja tore ongi, aga… Esiteks siis põnev sündmustik. Teiseks filosofeerimine (või moraliseerimine) selle üle, kui hästi-halvasti inimkond oma elu oskab korraldada. Ning kolmandaks isikulugu, peategelase areng, lõpuks algusega võrreldes mingile uuele tasandile välja jõudmine. Kaks kolmest on enamasti olemas, aga et kõik kolm võrdselt veenvad saaksid, tuleks vist veidi rohkem sündmusi lisada, mis ühest küljest annaksid võimaluse kõrvutada inimomaseid käitumisnorme mingite muudega ja lisaks nõuaksid arenevalt peategelaselt rohkem valikute tegemist.

Tõlkelugudel pole samuti viga. Umbes viie aasta eest või nii arvasin mina ka, et Strossi eesti keeles tutvustamist võiks just sellest loost alustada. Naljakas küll, aga kui ma inglise keeles lugedes hindasin seda lugu neljaga – et Stross suudab pareminigi jne – siis nüüd paneks hea meelega juba viie. Ehk siis ingliskeelne ja eestikeelne kontekst on nii erinevad. Juhiksin tähelepanu, et kuigi lugu seisaks vabalt koos ilma selletagi, on ometi väga Strossilik visata sisse mõni selline kild nagu antud juhul Norma Jean(e?)’i mainimine.

Jeskov meenutas alguses paljusid teisi arvutimängudest inspireeritud lugusid, olgu või Pelevini “Riigiplaani printsi”, millele on ka vihjatud. Lõpuks osutus tulemus siiski oodatust märksa paremaks. Nooremale lugejale võib kirjeldatud paralleelmaailm tunduda ulmelisem kui kõik muu kokku, aga kes mäletab, saab aru. Tõlge on paraku mitte päris adekvaatne, kohati lausa eksitav.

Orlau lugu lugesin mitu korda, aga aru ei saanud ikka. Kaasi kohta võib öelda, et kirjanduslike eeldustega autor oleks sellise koguse sündmusi, emotsioone ja vihjeid mahutanud viiele leheküljele. Ehk siis praegusel kujul on tegemist äpardusega. Aga ega ei saanud ju lootagi, et kõik jutud ühtlaselt head oleksid.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne kõikus tükk aega "kolme" ja "nelja" vahel, kaldudes lõpuks siiski kõrgema hinde kasuks. Koostajal pole minu arust põhjust rõõmustada, et kuna kõigile meeldivat antoloogiat pole võimalik kokku panna, siis tulebki alati hindeks "kolm", kuna ühed hindavad ühtesid lugusid ja teised teisi. Viievääriliste antoloogiate koostamiseks võib kasvõi Arvi Nikkarevi juurde õpipoisiks minna, kaugematest rääkimata.

Üldiselt oli antoloogias üks väga hea lugu, kolm lihtsalt head juttu ja kaks täiesti sitta käkerdust. Kogumiku pärl on Hargla "Doanizarre udulaam", lihtsalt mõnusad lood on Veskimehe "Laavalehmad", Strossi "Poiss ja tema jumal" ja Jeskovi "Deja Vu". Sittade käkerduste autorid on kodumaised Karen Orlau ja Marcus Kaas. Eriti selle viimase sissetoppimine jäi mulle üsna mõistatuseks, aga Täheaja puhul paistab juba harjumuspäraseks kujunevat kõige sitema loo järgi kogumikule nime andmine.

Tegelikult oli siiski päris okei kogumik. Lugudele lisaks on lõpus Siim Veskimehe artikkel 2008. aasta romaanivõistlusest. Üldiselt tasub see raamat soetada juba kasvõi Hargla ja Veskimehe lühiromaanide pärast. Kehvasid lugusid ei pane nende kõrval eriti tähelegi ja tõlkelood olid samuti igati tasemel. Julgen soovitada.

Teksti loeti eesti keeles

Sel aastakümnel pole mul õnnestunud BAASis nii väga sageli oma arvamusi esitada. Kuid mõnikord lihtsalt ei saa vaiki olla. Pika tee algus on üks vähestest, mis mind arvuti juurde veab. Neli juttu on sellised, mis teeksid au igale kogumikule. Lugemiselamuse järjekorras:

1-2. Doanizarre udulaam. Lummav meeleolu; ulmeliselt ootamatu lahendus, milles ka elektrinähtustel oli oma loogiline seletus.

1-2. Poiss ja tema jumal. Terav, pea peale pööratud inimsuhted.

3-4. Ohutusnõuded laavalehmade läheduses. Iga klots = stseen on omal kohal ja draivi parasjagu. Peategelase mõteviisi mõningane rull-noklikkus (eriti suhtumises naistesse) ei vasta tema eale. Võrdluseks toon Jeskovi iseloomustuse pea niisama vanast Viktorist (lk 324), kes oli juba ammu sellest east väljas, kui tütarlapsi laitmatu profiili ja pikkade jalgade järgi hinnatakse. Mu meelest hoopis realistlikum lähenemisviis kirjanikult.

3-4. Deja vu. Klotsid omal kohal, kuigi paaris puudub õige hoog, ent lõpus selgub, miks need vajalikud olid. Tõlkeapsudele lisaks (mida keeletoimetaja pidanuks märkama) oleksin mina eelistanud Keskmaa kohanimede mitteslaavi tõlgendust: olid Sartski mäed, Sarratski maa-alused koopad ja Gotarski koolmekoht, võinuks olla Sardoni mäed, Sarradoni koopad ja Gotari koolmekoht.

Nende väga tugevate lühiteoste kõrval kahvatub tugeva kolme vääriliseks korraliku ideega ja teostusega Elagu kuninganna (tuleb võrdluseks märkida, et kunstmuinasjutte on väga edukalt arendanud Gaiman) ja nõrga kolme vääriliseks kogumiku nõrgim, nimilugu. Viimane jätab mulje millegi suurema algusest, ent kas seda suuremat on ikka vaja, kui maailm on täis Brusti-taolisi tellisevorpijaid, kes varieerivad seda ühte ja sama maailma.

Pean seda antoloogiat parimaks Täheajaks, mida olen lugenud. Ka kaks kahvatumat lugu on sellised, mis ületavad Dozois’a Best of..-de nõrgimaid. Tõenäoliselt nopib kogumik eeloleval suvel teenitult nii mõnegi Stalkeri.

Seda arvan raamatust mina.
Teksti loeti eesti keeles

Sellega tuleb nõus olla, et kaanekujundus on kogumikul traditsiooniliselt jube. Samas mine tea, omamoodi kaubamärk ehk varsti...Pakutud valik oli see-eest päris kobe. Minu edetabel oleks järgmine: 1-2 udulaam/ poisi ja jumala lugu, 3 laavalehmad!!! Nagu öeldud, siis pealkiri ise on juba niivõrd atraktiivne, et teksti ennast pole vajagi. Nõrgimateks olid kuninganna ja deja vu. Kumbki ei suutnud muljet avaldada.Nimilugu on ilmselgelt sissejuhatav lõik millestki pikemast, aga kas sellise pooliku teksti avaldamine on ikka mõistlik? Raske öelda... Esmamulje oli sümpaatne, kuid kogu asi jäi õhku rippuma.
Teksti loeti eesti keeles

Kuues "Täheaeg" jääb eelkõige meelde tugeva keskmise taseme poolest. Päris eredaid pärle küll polnud, kuid totaalseid möödalaskmisi ka mitte. Isegi nõrgemad lood, nagu Jeskovi "Deža vju" ja Orlau "Kuninganna" jätsid pigem positiivse mulje ning sobisid üldpilti. Ka artikkel lõpus oli üsna huvitav lugemine. Pole paha. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: