Poleks päris õiglane öelda, et Hargla esineb tuntud headuses. Hargla muutub ajapikku ikka osavamaks, suudab siduda erinevaid tuntud motiive üheks jutuks ning lisada neile omalt poolt midagi üllatavat, suudab luua omanäolisi tegelaskujusid ja pinget lõpuni üleval hoida. Nii et meeldiv lugemine, mis õigustaks kogumiku hankimist ka siis, kui ülejäänu peaks jamaks osutuma. Õnneks aga ei osutu.
See, et esineb tuntud headuses, käiks pigem Veskimehe kohta. Kellel alati ei õnnestu kolme rida üheaegselt päris pingul hoida. Vähema kui kolmega ta ei lepi ja tore ongi, aga… Esiteks siis põnev sündmustik. Teiseks filosofeerimine (või moraliseerimine) selle üle, kui hästi-halvasti inimkond oma elu oskab korraldada. Ning kolmandaks isikulugu, peategelase areng, lõpuks algusega võrreldes mingile uuele tasandile välja jõudmine. Kaks kolmest on enamasti olemas, aga et kõik kolm võrdselt veenvad saaksid, tuleks vist veidi rohkem sündmusi lisada, mis ühest küljest annaksid võimaluse kõrvutada inimomaseid käitumisnorme mingite muudega ja lisaks nõuaksid arenevalt peategelaselt rohkem valikute tegemist.
Tõlkelugudel pole samuti viga. Umbes viie aasta eest või nii arvasin mina ka, et Strossi eesti keeles tutvustamist võiks just sellest loost alustada. Naljakas küll, aga kui ma inglise keeles lugedes hindasin seda lugu neljaga – et Stross suudab pareminigi jne – siis nüüd paneks hea meelega juba viie. Ehk siis ingliskeelne ja eestikeelne kontekst on nii erinevad. Juhiksin tähelepanu, et kuigi lugu seisaks vabalt koos ilma selletagi, on ometi väga Strossilik visata sisse mõni selline kild nagu antud juhul Norma Jean(e?)’i mainimine.
Jeskov meenutas alguses paljusid teisi arvutimängudest inspireeritud lugusid, olgu või Pelevini “Riigiplaani printsi”, millele on ka vihjatud. Lõpuks osutus tulemus siiski oodatust märksa paremaks. Nooremale lugejale võib kirjeldatud paralleelmaailm tunduda ulmelisem kui kõik muu kokku, aga kes mäletab, saab aru. Tõlge on paraku mitte päris adekvaatne, kohati lausa eksitav.
Orlau lugu lugesin mitu korda, aga aru ei saanud ikka. Kaasi kohta võib öelda, et kirjanduslike eeldustega autor oleks sellise koguse sündmusi, emotsioone ja vihjeid mahutanud viiele leheküljele. Ehk siis praegusel kujul on tegemist äpardusega. Aga ega ei saanud ju lootagi, et kõik jutud ühtlaselt head oleksid.