Raul Sulbi

Vastupidiselt eelmisele Täheajale on käesolevas eesti lugude osatähtsus nii sisult kui mahult marginaalne. Hargla ratsutab oma äraproovitud/väljakurnatud hobusteil ja üpris mõttetu tekst on välja kukkunud. Lugedes tuli meelne ammune ämber "Rabaröövel" ja ega ma ei saa siiamaani aru, mida "Truutaga" öelda taheti. Ega taha aru saada kah.

Järgmine ämber on puhtakujuliselt toimetaja oma. Võib ju vaimusilmas manada silme ette stseeni, kus autoril on mingid eriliselt imelised argumendid veenmaks toimetajat "Kauge lahingu kaja" kogumikku lülitama (ja veel nimilooks), aga keda me petame - ilmselt teame kõik, kuidas lood tegelikult on. Loo vead on Lauri Lukase arvustuses välja toodud. Lisaks veel, et minu meelest seisneb toimetaja roll just selles, et ta ilmselgelt lõpetamata prahti lugejat solvama ei lase. Kui kunagi läheb "Eriti Sita Ulme Antoloogia" koostamiseks, siis oleks "Kauge lahingu kaja" koos "Kaks nädalat soolaubade" ning "Kelmide ja kangelastega" sinna väga vääriline kandidaat.

Õnneks on tõlkelood käesolevas kogumikus hoopis teisest klassist. Võib ju ironiseerida, et usutavasti oli A.D. 1998 koostajale ilmutuslik, kuna ebaproportsionaalselt suur osa tema algatusel eesti keelde vahendatud tekstidest on esmatrükki näinud just sel mälestusväärsel aastal, aga olgu. Tõlkelugude lugemine kulgeb valutult, isegi kui osa neist ("Downsize, Downtime", "17") on taotluslikult poolikud ja näiteks Landise tekst jääb ka kauemaks meelde.

Raamatusabas taaselustab koostaja Mardusest tuttava arvamusterubriigi.Rich Hortoni ülevaade antoloogiasarjadest on hea selles mõttes, et annab konkreetse ülevaate ja halb selles mõttes, et jääb loeteluks. Koostaja enda mõttemõlgutused meenutavad "Kroonika", "Pere ja Kodu" jt. üldotstarbeliste ajakirjade juhtkirju; kardetavasti just seetõttu, et ühe autori tekstid kuhjuvad. Samas olen koostajaga täiesti ühel meelel rubriigi olulisuse koha pealt, see võiks järgmisel korral vaid veidi mitmekesisem ja mahlasem olla.

Väga hea mõte on arvamuste-artiklite lisamine lõppu, kuigi ka nende üle võiks ju ironiseerida, et peamiselt koosneb see osa toimetaja loosungitest. Aga miks mitte?
Sisu poole pealt... nojah, kõigepealt tegelen taas pühaduseteotusega -- ei viitsi mina jutte ükshaaval arvustada. Ega neid pole keegi arvustanud kah. KR on kirjutanud sisukokkuvõtted, aga tema on kõigest süüdimatus vaimustuses, eks ole...

Eesti autorite lood selliselt jätaksid kohalikust ulmest küll äärmiselt veidra pildi. Kõigepealt IH -- teda on hea lugeda, ta on mõnus jutuvestja ja viitsib taustaga tööd teha, aga ta on ammu lakanud üllatamast. Noh, loed läbi, tore... ja unustad. Ükski hingekeel ei liigu. JAG-i loo puhul on kõige parem pealkiri, mis ju sobib kogule, onju. Käib mingi segane andmine... no ja kus lugu on? Jääb vaid taas täiega nõustuda Andriga, et sellisel kujul täiesti arusaamatu, miks too tekstijupp kogusse sattus.
Edasi kaks ajarännulugu. Minul ajavad need harja punaseks; kes kuulasid mu loengut 2005 Estconil, teavad ka, miks. Antud juhul pole kummagi loo puhul tegelikult tegemist ajarännulooga, sest paradoksidest ja aja muutmisest vaadatakse lihtsalt mööda, loo teravik on mujal. Sellest loogikast lähtudes on KH puhul vähemasti mingi idee ja lugu ise on muhe. Ütleme, "4".
SD lugu on "kuidas rikas ja tark tibi oma rikkast ja lollist kutist lahti saab", ja ulmet seal tegelikult ei ole, kui välja arvata, et dinosaurustele on puhkpüssid kätte antud. Lahja, "2".
GB "Redeemer" meeldis mulle kogu lugudest kõige rohkem. Oli konflikt, oli natuke uut nägemist ja üldse oli asi paigas.
GAL... sel mehel on välja tulnud üks padutehniline jutt, mis mulle meeldis, kuid 95% ulmelugejatest ilmselt ei meeldi, teised kaks juttu, käesolev siis üks neist, on praht. Kõik nagu oleks kohal, detailid üksikult võttes on head, aga kokku tuleb piinlikult alamõõduline narin.
PJM on paras paariline nimiloole -- korralikult lõpetamata jupp. Muidu viisakalt teostatud.
Lõpulugu on jama. Igivana "surmava infektsiooni" rõõmutu kordus.

Üldiselt on see huvitav ja nutikalt koostatud kogumik, mis on minu meelest etem kui järgmine „Täheaeg”, kasvõi sellepärast, et siin pole ansamblist välja langevaid ja viletsaid jutte. Kõik tekstid on huviga loetavad, sh ka viimane, see (ilmselt „Firefly’st” inspireeritud või kogunisti samas maailmas toimuv) Blaschke oma. Torkab silma – ja minu meelest on see pluss – et ühe erandiga on kõik jutud „väga ulme”, st. need toimuvad väga sf-likus õhkkonnas, kauges tulevikus või minevikus, kaugetel planeetidel või kaugkosmoses ja pole nö. utoopilis-düstroopilis või sotsiaalset laadi. Tekstide kese on ulmelistel rõhuasetustel, mitte sotsiaalses või literatuuritsev-psühholoogilises urgitsemises.

Kui peaks lood järjekorda seadma, siis:

1. Karen Haber

2. Geoffrey Landis

3. Janusz Grinewski

4. Stephen Dedman

5. Gregory Benford

Mõistagi mängib hindele kaasa ka non-fictioni sektsioon, milles on jällegi mõned üsna polemiseerimist innustavad tekstid, ent seda positiivses mõttes. Erinevalt „Täheaeg 4” boonusmaterjalidest ei ole siin ulmet kui žanri häbimärgistavad ja siunavaid artikleid; toonast hetkeolukorda kritiseerivate märkustega saab samuti ainult nõustuda. Non-fiction osa energilisemat jätkumist järgmistes „Täheaegades” tuleks lausa valjult taga nõuda.

Antoloogias teevad oma debüüdi eesti keeles Benford ja McAuley, kaks üsna olulist kirjanikku. McAuley’lt oleks kahtlemata saanud valida huvitavama jutu, ent tema stiilinäitena ja antoloogia üldist konteksti arvestades on „17” igati sobiv. Võib-olla kedagi huvitab, mida ma enda jutust arvan. Teatava ajalise distantsiga on võimalik oma tekste lugeda nagu tavalisi jutte. Lugesin „Truuta” huviga läbi ja jäin rahule, ei tekkinud tunnet, et tahaks uludes kahe käega peast haarata, nagu varasemate tekstide puhul. Finaali emotsionaalne astmestik pole siiski päris nagu oleksin tahtnud.

Kokkuvõttes ma arvan, et see on üsna tugev raamat ja senistest „Täheaegadest” parim.