Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Terra Fantastica

(antoloogia aastast 2004)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
1
5
0
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (6)

Kogumik annab hea ülevaate eesti ulmekirjandusest... Sest just selline igerik ta meil ongi. Viit lugu kümnest olen ma põhimõtteliselt nõus kirjanduseks tunnistama (esimesed neli ja "Seitsmes päev"), ülejäänud on klassikirjandid. Nimetatud viiest loost hindasin "viiega" ainult "Apelsinikollast", neli punkti sai "Juliuse teekond" ning ülejäänusid lugesin erinevatel põhjustel ainult rahuldavaks. "Nerissa" oli selline hästi kirjutatud, kuid umbsevõitu tükk, "Merevaiguvalgus" Veskimehe muud loomingut tundvale lugejale midagi uut ei paku ning "Seitsmenda päeva" sarnane postmodernistlik proosa ei lähe mulle isiklikult kopika eestki korda.

"Fantaasia" jutuvõistlusel osalenud tööde hulgas oli mõni, mida ma isiklikult mitmest käesolevasse kogumikku sattunud asjast etemaks pean. Neist olulisim on "Rosheni värdjas", mis ka mult "viie" sain ning "Algernoni" eelmise aasta juulinumbris ilmus.

Mina reastaksin jutuvõistluse esineliku järgnevalt:
1."Apelsinikollane"
2."Rosheni värdjas"
3."Juliuse teekond"
4."Merevaiguvalgus"

Rõõmu teeb aga, et käesoleva kogumiku kujundus pole nii õnnetu, nagu paljud "Fantaasia" toimetusel välja antud teosed... Meelis Friedenthal on head tööd teinud ning muuhulgas meenutab see veidi retrohõngulisena selliseid olulisi raamatuid nagu "Mirabilia" sarjas välja antud "Miljard aastat enne maailmalõppu" ja "42" sarja esimesed teosed (välja antud enne, kui Pihu Juss sarja kallale lahti lasti).

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku põhiliseks positiivseks küljeks tuleb lugeda tema ilmumine: võib arvata, et trükis ilmumine on (noorele) autorile tähtis ja kindlasti julgustab ka "Terra Fantastica" mõnda autorit jätkama. Lugemisrõõm jäi siiski lahjaks. Ei oska ühtegi lugu teistest ettepoole seada, tase on ühtlane, ent keskpärane. Sõnaseadmisoskust enamikul jätkub, ent puudu on teravad ning värsked ideed. Ei oska siin ka koostajale-toimetajale etteheiteid teha – kui sellised jutud võistlusele laekusid, polnud nagu mingit erilist vqalikuvõimalust. Kui, siis ainult see, kas raamat üldse välja anda.

"Nerissa" jäi minu küünilisele meelelaadilile liiga läilaks, ent Friedenthal rehabiliteerib end kaanekujundusega. "Fantaasia" võiks teinekordki sellele kunstnikule mõelda. Ja võib ka tõdeda, et MF on esindatud kogumikus kahe teosega, millest üks võistlusel ei osalenud...

Veskimees põlvitab Zelazny ees... Jah, väga pingutades seostaksin ma sõnad "Amber" ja "Oberon" Zelaznyga, ent lugenud ei ole ja võib-olla seetõttu jäi toimuv mulle võõraks, tekitades samas ka vastumeelsust Zelazny suhtes.Kuidagi liiga palju ka sõnavahtu ja... lohe. Pange tegelaseks lohe, ja ma hakkan haigutama. Pealkiri on efektne, ent seda jääb väheks.

"Näkipüüdja" on kah liiga ninnu-nännu, liiga südamlik minusugusele südametule. Kristjan Oadi "Latgalijaht" võiks ehk olla see, mida kuidagi esile tõsta, aga seda tõesti ainult kogumiku raames. Vaese mehe Vangonen... aga lugu on (mõnusalt) depressiivne, ehkki kipub venima. "Tulevikuvisioonid" võinuks ära jätta ulmelise atribuutika ja ilmuda mõnes mainstream-väljaandes."Juliuse teekond" on selline etno-õudus ja mõte liigub Hargla, Orlau ja Lindrit Soo suunas. No ei muutu Eestis inimesed karudeks, ei muutu! Võib-olla kuskil kaugel eksootilisel maal, aga siin ei saa nii olla. Kui peaks ilmuma kunagi "Õudne Eesti II", võiks jutule siiski mõelda.

Et "TF" on üks viiest (seega tervelt 20%) eelmisel aastal ilmunud Eesti autorite uudisraamatust ulmezhanris, tuleks vist tema keskpärasest tasemest hoolimata kasutada ta kohta sõna "tähelepanuväärne". Mõõnaperioodi produkt. Aga me aasta pärast võiks projekti korrata ja on eeldusi paremale tulemusele.

Teksti loeti eesti keeles

Eksperimentaalantoloogia, mille alapealkirjaks võiks olla ka “Ühele jutuvõistlusele laekunud tekstide seast valitud kümme.” Nii et raamatusse ei saa suhtuda kui harilikku ulmeantoloogiasse. Nagu kaanejärelsõna ütleb, on lood loogilises, ehk siis alanevas järjekorras, ja see nagu saadaks lugejale selge sõnumi, et umbes poole pealt läheb jamaks. Õnneks see päris nii siiski pole – võiks öelda pigem, et tekstid on antoloogias suvalises järjekorras. Mõned tagumise poole lood löövad esimese omad üle. Mõistagi on aga järjestus tinglik ja ilmselt paneb iga lugeja lood ise oma järjekorda ega lase end žürii kompromissidest häirida.

Kui järelsõna kallal veel norida, siis on kummaline, et seal kasutatakse mõistet “jutusvõistluse võitjad”. Võitja oli siiski ju ainult üks – Friedenthal - ja kõik ülejäänud oli “ka tublid”. Ainult ETV spordiuudistes “võidavad” Eesti sportlased pronksmedaleid. Kuidagi ülepingutatult ja liialt spekulatiivselt mõjuvad ka väited, et kindlasti kuuleme me neist autoritest veel (millele tuginedes saab nii väita?) ja juttude temaatikaid on nimetatud parima eesti algupärase ulme traditsioonidele vastavateks. No ma ei ütleks, et Amberi printsid või küberpunk on eesti algupärase ulme traditsioonid, õigupoolest ei oskaks ma neid traditsioone üldse defineerida.

Väga rangelt võttes on avaldamiskõlbulikke tekste siin viis, kaks piiripealset ja kolm ebarahuldavat, mida ehk kaante vahele poleks tasunud panna. Esikolmiku reastamine valmistab küll raskusi – päris täiuslikku teksti siin pole – kõigil on oma head ja vead. Probleemiks on ka see, et mida huvitavam lugu, seda vähem on selles ulmelise poole pealt uut, originaalset ja põnevat ning vastupidi. Mida julgemini on autor fantaseerinud, seda viletsamalt on kirja pandud ja seda ähmasemaks on tema eesmärgid muutunud. Minu esiviisik oleks järgmine:

1. Juliuse teekond
2. Latgalijaht
3. Nagu saatus tahab
4. Nerissa
5. Merevaiguvalgus

Apatriid ja Näkipüüdja on sellised lahjad ja piiripealsed aga üldmuljet ei päris ära riku. Apelsinikollane, Tulevikuvisioonid ja Seitsmes päev on minu jaoks alamõõdulised, millel raamatukaante vahale asja pole. Kui kogumik oleks olnud poole lühem, oleks saanud seda isegi “viiega” hinnata. Praegune hinne tuleb aga kümne teksti koosmõjust.

Teksti loeti eesti keeles

Meeldivaks suutsin lugeda vaid 3 teksti. Enim pooldaksin `Juliuse teekonda`, selle ladus jutustamine, mõnus keskkond ja otsekui häbelikus tõmbasid tähelepanu. Samas ei toimunud seal midagi erilist, kuid kirjanik suutis sellegi huvitavaks muuta. Teisele kohale paneksin `Latgalijahi`. Oma seikluslikuselt vast kogumiku köitvaim tekst. Miinuseks peaksin tihti kohatavaid segaseid lauseid, mis otsekui eesti keele grammatika piinamiseks on välja mõeldud ja millest enne aru ei saa, kui mitu korda läbi loed ja siis aeglaselt enda jaoks lahkad. 3. kohale paneksin siis võistluse võitja - `Nerissa`. Mitte eriti igav, kuid mitte liiga huvitav. Vahepeal elad kaasa, siis põlgad, kuid ikka tunned kurbust mehele, kes vaid üritas head teha. Omal teel.

Nüüd siis teised tekstid. `Merevaiguvalgust` juba arvustasin pikemalt, väljendaks veel vaid oma pahameelt Zelazny mõnitamise üle. `Apelsinikollane` jäi vahepeal arusaamatuks. Kuigi kirjanik suutis midagi kokku segada ei suutnud teksti korraga läbi lugeda, lihtsalt liiga igav. `Näkipüüdjal` võis idee hea olla, kuid vahepeal tekkis tunne, nagu kirjanik oleks väike teismeline piigake, kes ei suuda jätta kurjamist meest, kes kindlasti irl kena on, peategelasse neiukesse armumist ja lõpus, kui neiu tema suure ja raske töö on hävitanud, ka tollele väikse musi andmist. Aga lihtsalt masendav oli Merrea mitte loitsu alla langemine. `Apatriid` omas meeldivat õhkkonda(vana maa, kus mõõk kaalub enam, kui elu - mida rohkemat veel tahta?). Kuid siiski jäi midagi rohkemat tahta - jutustamisoskust. Tekst mõjus häirivana, kuigi idee oli korralik. `Kui saatus tahab` loeks kah üheks korralikumaks looks, paneks lausa enda top5te, kuid mitte rohkem. Pole veel seda oskust, ütleks. Üpriski muhe oli seekord teises nahas viibimine - vaatad Van Helsingut ja elad kaasa hundijahile, nüüd aga lausa vihkad neid `kiriku koeri`. `Seitsmes päev` oli üks raskemini läbitavaid tekste, kuigi selles sai enim naerda mõnede naljade peale. Kuid muidu on see üpriski mõttetu. Seegi mõte, mis selles on, on hävitatud seosetute lõikutega ja haige fantaasiaga. `Tulevikuvisioonid...` oli igav, mõttevaba ja ei meeldinud. Teksti lugedes muutis kriitilisemaks autori oskamatus kasutada suurt algustähte.

Kokkuvõttes päris mõttetu kogumik, kuid algajatele autoritele kindlasti julgustav patsutus õlale ja vaid seegi on väärt seda välja anda.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt tuleb nõustuda arvamusega, et kõige tähelepanuväärsem fakt selle kogumiku juures oli selle ilmumine. Kümme parimat juttu natuke üle aasta tagasi toimunud jutuvõistluselt. Kogumiku tase on ühtlaselt keskpärane, ainult paar lugu jätsid päris hea mulje, enamus panid õlgu kehitama ja mõni üksik ajas vihale. Tegelikult on ju tore, et selliseid üritusi korraldatakse (võistlus ja kogumik), kuid kõike ei maksaks ka kohe avaldada. Mõnel autoril ju potensiaali on, kuid oskustest ja ideeedest jääb veel natuke puudu. Lugeda kõlbas, kuid mingit erilist elamust ei jätnud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: