Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977-

  • Eesti

Teosed

· Raul Sulbi ·

Täheaeg 2: Doominosillad

(antoloogia aastast 2003)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2003

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
7
1
0
0
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (8)

Võib arvata, et "Täheaeg 1" kajastas rohkem toimetaja maitset kui käesolev: domineerivad eesti autorid ja vaevalt, et kodumaised kirjamehed/naised kirjutasid toimetajat silmas pidades, küllap anti avaldamiseks seda, mis parajasti valmis oli. Kuid mulle istub "Doominosillad" enam kui "Sädelevad uksed". Peamiseks põhjuseks kolme suhteliselt kõrgetasemelise teksti (mis annab ju ligi 40% antoloogia nimetusist).

Aga alustan põhjast. Eessõnas on märgitud (umbes nii), et Brooklandi debüütjutt oli nii iseloomulikult brooklandilik. Ei tea, mille põhjal seda väita saab, kui võrdlusmoment teiste tekstide näol puudus? Minu meelest oli "Tuulekallim" veel tunduvalt nürim kui "Loojangulaul". Viimasele punkti pannes annab autor vaimukalt mõista, et läheb õlut jooma. Hea mõte, ent see on ka kõik. Sisuliselt kaks nõrgalt seotud episoodi, mis sumbuvad mittekuhugi. Proosa lühivormil võiks ikka olla mingisugune puänt ja kompositsioonile võiks ka mõelda. Võimalik, et Brookland üritaski avangardne ja uuenduslik olla.

Mis puutub Märt lauri, siis jääb mulje, et ta on kuskilt kuulnud, et kui igale nimisõnale peab tingimata eelnema vähemalt üks omadussõna ja kui teksti pikkida võimalikult palju neologisme, annab see teosele kõrge kunstilise väärtuse. Mitte tingimata. See võib ka lihtsalt tüütu olla ja päris kindlasti jätab mulje, et autor on edev. Lauri kokkukuhajtud keelelisest originaalitsemisest võiks üle saada, kui loo sisu oleks kuidagiviisi haarav. Minule jäi asi küll väga esoteeriliseks ja - nagu ikka - kardan kõige hakvemat (et asi on minus).

Simpsoni lühike meeleolulaast on suhteliselt rahuldav ja ega ta nüüd nii õõnes ka ei ole. Just see "nõretav" esimene lk. juhtis tähelepanu asjaolule, et autor valdab keelekasutust hästi ja Laur võiks seda just nimelt selle pilguga vaadata. Neli miinus. Turtledove´i lugu meenutab Harglat, ehkki peaks vist vastupidi olema. Jutu seda osa, mis toimub juba bulgarite khaani juures kohapeal, on huvitav lugeda. Ent lõpp jääb mõistatuseks. Kui algusest peale on arvata, et ta peab ühe usu oma riigile valima, näiks loogiline, et nii lihtsalt ei peaks see asi saama päädida, aga võta näpust... kah selline neljamiinuseline lugu.

Matt Barkeril on suurepäraseid eeldusi naturaalseks realismiks, aga arvatavasti ta lihtsalt muigaks sellise soovituse peale. Igal juhul on "Varjud seinal" tunduvalt seeditavam, kui ta eelmise kogumiku rasked lahmakad. Siin jällegi küsimus toimetajale - kui Barkeri peategelasega toimunu oli vaid tablettidest põhjustet hallutsinatsioon, kas ei riku see sinu jaoks seda teksti samamoodi ära, nagu romaani "Haripunkt"?

"Vladi" puhul ei luba paar viimast lauset juttu maksimumiga hinnata, aga kõik sellele eelnev oli lausa suurepärane. Ajarännu huvitav ja vaimukas käsitlus.

Trinity jätkab omal liinil ja "tuntud headuses", mõistatuseks jääb vaid see, millises tema varasemas jutus peaks olema esinenud skisofreeniahaige laps, mis autoritutvustuse järgi olevat Trinity lemmikteemasid.

Kogumiku enim meeldinud tekstiks jääb siiski Tony Danieli ajarännuteemaline SF. Üllatusin isegi selle asjaolu üle: SF pole minu rida ja seetõttu näib, et "A Dry, Quiet War" peab olema midagi erilist. Autori mõttekäikude suunad on lihtsalt kadestamisväärsed.

Kokkuvõttes – kõva neli.

Teksti loeti eesti keeles

Usun, et oleks võinud kokku panna parema kogumiku, kui pandi. Pärast Täheaeg 2 lugemist ei tea, et kas on mõtet Täheaeg 1 kallale asuda või mitte, sest teises osas domineerisid mitte esmaklassilised jutud. Kõige rohkem meeldisid Hargla Vlad ja Danieli A dry, quiet war, kuigi paar teist olid ka paremad aga siiski - häid oli siin kogumikus suht vähe.
Teksti loeti eesti keeles

Ei tea, kas see kõlab teenimatult halvasti, kuid Täheaegade puhul on kõige positiivsem ikkagi see, et nad ilmuvad, ning kui nad ilmuma jääksidki (st. kui nad end minimaalselt ära majandavad), on sellest Eesti lugejale ikkagi vaid kasu. Paraku tahaks hüüda - rohkem tööd! "Kogumiku" madalaim põhi Eestis on vist Voitese "Huumori lõpp", eks ole? Eriti pehmekaaneline ei pea tingimata Ulmeantoloogia mõõdus olema, kuid lugusid ootaks ikka rohkem, ja mingit läbivat teemat ootaks ka (mitte mis parasjagu tõlgitud/valmis juhtus olema). Siis seedib mõne kohaliku kirjeldamatult närusel päeval sündinud jutu kah paremini ära.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki tavaliselt yldiselt on minu antoloogiatele antavad hinded k6rgemad lugude keskmisest on praegusel juhul tegemist erandiga(?). Yldmulje oli meeldiv, kuid iga asja juures kippus olema mingi t6rvatilk, mis meepoti pea ära rikkus. Sellegipoolest - ootan pikik6rvu järgmist "Täheaega" ja soovin Raulile j6udu ja jaksu selle koorma vedamisel.
Teksti loeti eesti keeles

Selline suhteliselt keskpärane kogumik, mis ei pannud just rõõmust hüppama, kuid päris ükskõikseks ka ei jätnud. Kindlasti oleks tulemus parem olnud, kui poleks kaasatud mõnda nõrgemat kodumaist üllitist, kuid ilmselt on koostajal ka mingi mahunorm vaja täita. Kiiduväärt, et asi vähemalt ilmus
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, eks töö on ju tellija materjalist. S.t.: kui ei meeldi, kirjuta ise paremini. Ja ebayhtlane on ta nagu eesti ulme muiste. Teemakogumiku jaoks ei jätku meie oludes ilmselt lihtsalt materjali, sest paraku on vähe kindla tasemega autoreid, kellelt antoloog võiks tellimuslugusid kysida. Praegustes oludes balansseerib Sulbi keskmise taseme ja ilmumissageduse vahelisel nööril päris edukalt. Kõige hullemaid autoreid siin pole, mulle mitte meeldinud lood on kõik isikliku maitse-eelistuse kysimus.
Teksti loeti eesti keeles

Iga revolutsioon lõpetab oma laste söömisega. See on mõte, mis antud antoloogiat lugedes järelejätmatult kummitab. 1997. aastal ei olnud Eestimaa pinnal vihasemat "Marduse" kriitikut kui Raul Sulbi ja praeguse seisuga võib öelda, et "Täheaeg" ja "Mardus" on sisuliselt identsed (tõsi, see ei ole enam see "Mardus", mille suunas tollase kriitika teravik oli suunatud).

Sarnaselt keskmisele "Mardusele" leiame kaante vahelt paar, mitte just esmaklassilist tõlkelugu ja ülejäänuna selle, mis kohalikelt autoritelt parajasti võtta andis. Sarnaselt keskmisele "Mardusele" on sekka juhtunud üks kõva ämber ning mitu so-so lugu.

Ilmselt on elul omad seadused ning sellelaadiline antoloogia ongi kohalikes oludes optimaalne ja evolutsiooni kroon. Kurb, aga pidulik. Igal juhul näib, et Raul Sulbi ei püüa enam midagi kangekaelselt tõestada (sest mis sa kurtidele kõrvadele räägid, eks ole), vaid teeb oma tööd kiretult ja professionaalselt. Võib-olla on tormi vaibumine teeklaasis mingis mõttes kurb, kuid tuleb märkida, et "Täheaeg 2" on märksa meeldivam lugemisvara kui "Täheaeg 1".

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: