Aga alustan põhjast. Eessõnas on märgitud (umbes nii), et Brooklandi debüütjutt oli nii iseloomulikult brooklandilik. Ei tea, mille põhjal seda väita saab, kui võrdlusmoment teiste tekstide näol puudus? Minu meelest oli "Tuulekallim" veel tunduvalt nürim kui "Loojangulaul". Viimasele punkti pannes annab autor vaimukalt mõista, et läheb õlut jooma. Hea mõte, ent see on ka kõik. Sisuliselt kaks nõrgalt seotud episoodi, mis sumbuvad mittekuhugi. Proosa lühivormil võiks ikka olla mingisugune puänt ja kompositsioonile võiks ka mõelda. Võimalik, et Brookland üritaski avangardne ja uuenduslik olla.
Mis puutub Märt lauri, siis jääb mulje, et ta on kuskilt kuulnud, et kui igale nimisõnale peab tingimata eelnema vähemalt üks omadussõna ja kui teksti pikkida võimalikult palju neologisme, annab see teosele kõrge kunstilise väärtuse. Mitte tingimata. See võib ka lihtsalt tüütu olla ja päris kindlasti jätab mulje, et autor on edev. Lauri kokkukuhajtud keelelisest originaalitsemisest võiks üle saada, kui loo sisu oleks kuidagiviisi haarav. Minule jäi asi küll väga esoteeriliseks ja - nagu ikka - kardan kõige hakvemat (et asi on minus).
Simpsoni lühike meeleolulaast on suhteliselt rahuldav ja ega ta nüüd nii õõnes ka ei ole. Just see "nõretav" esimene lk. juhtis tähelepanu asjaolule, et autor valdab keelekasutust hästi ja Laur võiks seda just nimelt selle pilguga vaadata. Neli miinus. Turtledove´i lugu meenutab Harglat, ehkki peaks vist vastupidi olema. Jutu seda osa, mis toimub juba bulgarite khaani juures kohapeal, on huvitav lugeda. Ent lõpp jääb mõistatuseks. Kui algusest peale on arvata, et ta peab ühe usu oma riigile valima, näiks loogiline, et nii lihtsalt ei peaks see asi saama päädida, aga võta näpust... kah selline neljamiinuseline lugu.
Matt Barkeril on suurepäraseid eeldusi naturaalseks realismiks, aga arvatavasti ta lihtsalt muigaks sellise soovituse peale. Igal juhul on "Varjud seinal" tunduvalt seeditavam, kui ta eelmise kogumiku rasked lahmakad. Siin jällegi küsimus toimetajale - kui Barkeri peategelasega toimunu oli vaid tablettidest põhjustet hallutsinatsioon, kas ei riku see sinu jaoks seda teksti samamoodi ära, nagu romaani "Haripunkt"?
"Vladi" puhul ei luba paar viimast lauset juttu maksimumiga hinnata, aga kõik sellele eelnev oli lausa suurepärane. Ajarännu huvitav ja vaimukas käsitlus.
Trinity jätkab omal liinil ja "tuntud headuses", mõistatuseks jääb vaid see, millises tema varasemas jutus peaks olema esinenud skisofreeniahaige laps, mis autoritutvustuse järgi olevat Trinity lemmikteemasid.
Kogumiku enim meeldinud tekstiks jääb siiski Tony Danieli ajarännuteemaline SF. Üllatusin isegi selle asjaolu üle: SF pole minu rida ja seetõttu näib, et "A Dry, Quiet War" peab olema midagi erilist. Autori mõttekäikude suunad on lihtsalt kadestamisväärsed.
Kokkuvõttes – kõva neli.