Raul Sulbi

Koostaja täidab kahtlemata oma eesmärgi, tuues lugejatele tänapäeva horrorimaastikul valitsevad trendid. Läbilõikeliselt esitab antoloogia tuntumaid õudusmotiive - sattumine kõledasse kolkasse, kus miskit jubedat toimub (Lovecraft, Clegg, Campbell); igivana elutute asjade kurjus (Tuttle, Joyce); moderniseerit tondijutt (Leiber, Lamlsey); inimese meelte pahupoolest sündiv teisenemine ja seletamatu maniakklus (Ligotti, Brenchley, Newman) jne.

Üldpilti antoloogiast jääb minu meelest ilmestama tugev rõhk sotsiaal-urbanistlikule õudustekstile, mis ilmselt valitud selleks, et raamat Eestis ka tavalugejani jõuda võiks. Kummati on see taotlus üldse omane moekamale horrorile - läbi sotsiaalprobleemide ja psühhopatoloogia lähemale mainstream-bestsellerletile.

Isiklikeks lemmikuteks antoloogias olid Ligotti ja Lumley.

Kui hinnata antoloogiat kui pretsedenti; missioonitunnet; töömahtu ja ettevõtlikust, on hindeks loomulikult "viis". Kui hinnata lugude valiku järgi ja subjektiivsemalt... sest kõik lood ei suutnud ühteviisi vapustada... oleks hinne kraadi võrra nõrgem. Aga hindame siis eelkõige pretsedenti.

"Vari Innsmouthi kohal" ma juba arvustasin, see lugu mulle üldiselt meeldis ja peab ütlema, et oli jutukogule väga õnnestunud avalugu, kuna tekitas positiivse impulsi ja häälestas edasilugemiseks.

Edasi tuli hulk tonte ja jäledusi, sekka mõni rohkem või vähem verine linnalegend. Kogu on ülevaatlik ja illustreerib suurepäraselt trende möödunud sajandi õuduskirjanduses. Mul on siiralt hea meel, et selline kogu eesti keeles olemas on - see annab aimduse autorites, keda antudteemalistes sõnavõttudes kogu aeg mainitavat kuuled. Lugemist ja ostmist raisatuks ei loe, kuigi suurt osa kogust vaevalt kunagi veel loen.

[Viimane tõdemus aga on loomulikult vaid mu isiklik maitse, millest ja võib-olla polnud mu tuju õige, aga kui autor vaid elustab asju ja puhub putukad suureks, on tegu liialt väljamõeldisega, et ühtegi hingekeelt liigutada. On ju teinekord meid tavaeluski kummitavad valikud kerge literatuurse modifitseerimise järel piisavalt kummastavad ja ulmelised, klassikaline "varjudest ilmus must ebaloomulik peletis ja peategelane tundis äravõitmatut õudust" paneb haigutades lehte keerama. Ja veel omaette teema on nn psühhopatoloogiline õuduskirjandus. Huvitav, kas see on ravitav? Ma mõtlen sellise kirjanduse lugemine ja kirjutamine... Ehk Addamsite perekonna meetodil - kuus osa "Mootorsaemõrvarit"? Järjest. Iga päev. Ja nii nädal otsa järjest. Toiduks saepuru.]

Nii et jätkates üleeelmist lõiku - tõenäoliselt ei olnud kerge teha valikuid kogu jaoks olukorras, kus varemilmunut on nii vähe ja seegi kas igivana klassika või juhusliku iseloomuga. (Kasvõi Cthulhu legendid, millest niipalju kuulda ja mida varem tõtt-öelda ühtegi lugenud ei olnud.) Nii et siit tulekski vihje järgnevaks - et kokku võiks panna eraldi voole käsitlevad kogud (?)