Ausalt öelda on mulle täiesti arusaamatu, miks taolisi asju uuesti avaldatakse. Kas eesti ulme ajaloo huvides? Või milleks? Kas autor tõesti hellitab mõtet, et sellel tükil võib miski aastatele vastupidav väärtus olla? Või kange himu viis aastat hilinenud lugejate tagasisidet saada? Mõned lood on nagu ühepäevaliblikad -- korraks lendavad ning seejärel külmuvad õhtuses videvikus surnuks ning on järgmiseks hommikuks kõigil meelest läinud. Pole mingit mõtet meenutada eilseid või üleeilseid liblikaid, kui juba uued hordid igasuguste enam- või vähemmõttetute putukatega aasa kohal keerlevad. See lugu on täpselt selline lugu. Sama käib muide ka Jyrka Alfie-heietuse kohta. No kirjutasid kunagi, tore on, et kirjutasid, rahu majas. Kordusekspositsioon IMHO antud juhul absoluutselt mõttetu.Lugu ise selline keskpärane lori... Kaht panema käsi ei tõuse, sest nina kõntsa lehka ei tunne, üle nõrga kolme jälle ka pole mingit põhjust anda.