(romaan aastast 2002)
eesti keeles: Matt Barker «Waanenburgi tapatalgud»
Seevastu lühemad jutud polnud mu arvates need kõige paremad. Samas maailmas küll, aga kui autor jääb lühiromaanis hulluse esitusega hea maitse piiridesse, siis lühemad tekstid (eriti Suur Rahupüha) pingutasid selle paranoia ja psühhoosi esitamisega tõsiselt üle. Tegelased on kõik kohutavalt vastikud ja haiged. Viimase jutu “suur vihkamine” ja teiste juttude (ka lühiromaani) ebainimlik “võimutahe” seda raamatut mu lemmikute hulka kahjuks küll ei aseta.
Ütleme nii, et selle raamatuga suutis Barker veelkord tõestada, et fantaasia on tal hea ja ta kirjutab paremini kui varem, aga ka vastikumalt kui kunagi enne. Kogumik 5-, lühiromaani eest puhas viis.
Meeldisid romaani esimesed 2/3, kuni Waanenburgi vangistuseni Callaghani juures. Sealt edasi jäid kasutamata mõned vihjed, mis autor enne pillanud oli. Näiteks Sullivani tegelaskuju, romaani esimese osa põhjal tekkis huvitav hüpotees, et peategelane on programmeeritud oma missiooniks ja Sullivan on see isik, kes ta "käivitas", vaatab järele, ega temaga mingit jama ei juhtu ja et ta ikka õiget asja ajaks, programmi vajaduse korral kohendades. Kahjuks otsustas autor Sullivanist poole pealt loobuda, toob tema (või tema klooni) lõpus aga jälle sisse, kui on vaja peategelane viimsesse rahupaika toimetada... Selle tegelase arendamisele oleks tasunud mu meelest rohkem tähelepanu pöörata.
Romaani lõpp ei meeldinud. Esiteks oli see ebaloogiline (valge hiiglane kollaste rassis peaks silma paistma, seega oli Callaghanil kergemaid võimalusi waanenburgide kindlakstegemiseks kui vaid nende jaoks viiruse ehitamine). Teiseks läks lõpp koos kosmosekülalistega minu meelest liialt "laiali": romaani viimastes peatükkides täiesti uute värkide lavale toomine pole nagu eriti hea toon.
Aeg-ajalt komistas autor loogikarajal. Naiste poolt oma meeste pussitamine polnud küll siiski totralt haige, kuid ometi võiks selle kohta öelda haigelt totter. Blausterni purunemisega koos kirjutatakse lööklainest, avakosmoses aga küll ükski lööklaine ei teki. Samasuguse katastroofi võis muidugi tekitada mõni BS suurem tükk, mis Maale jõudis ja atmosfääris ära ei põlenud. Aeg-ajalt pillatakse vihjeid tulevikuajaloolastele, kes midagi justkui arvaks Waanenburgi tapatalkude kohta, samas on arusaamatu, kuidas oma kirstuga maa alla vajunud jutustaja neist teada sai.
Miks selle romaaniga seoses aga alternatiivajaloost räägitakse, ei saa mina aru.