Hakata selle sisu ümber jutustama tähendab ühtlasi ka kirjeldada ja avada maailma, milles lugu toimub. See jälle tähendaks tõlgendusi ja ilmselt ka eksimusi. Waanenburgi tapatalgud - ütleme sestap lihtsalt - leiavad aset planeedil, mida kutsutakse Maaks, kus käibivad suuresti angloamerikaanlikud nimed ja ja kus ohtralt viiakse läbi biotehnoloogilsi genteetikakatseid. Ma ise arvan, et tegu on kauge tulevikuga (kus vahepealsete kataklüsimide tõttu on üsna palju muutunud) ja meie Maaga, aga kuigi tähtis see pole. Lugu on vinge... äkiline, põnev... kas ta ka midagi tähendab, ei olegi esimese hooga lihtne öelda. Hoiatust kindlasti, sülgamist samuti. Peamine on aga see, et Barker kirjutab like hell. tekst on väga tihe, loobutud peaaegu täiesti üldplaanide ja detailide kirjeldusest, piirdutakse nimetamisega. Ei või teada, millega lõpeb lause, rääkimata siis lõigust või leheküljest. Aga tempo on sellise hüsteerilise ja vägivaldse loo jaoks just paras.